Vasakult: David Vseviov, Mari-Liis Lill, Krister Paris ja Annika Uudelepp. Foto: Tauno Tõhk

Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, näitleja Mari-Liis Lill ja ajakirjanik Krister Paris said arutelu algul moderaatorilt Annika Uudelepalt ülesande öelda välja need sildid, mis nende isiku külge on elu jooksul riputatud. Peab tõdema, et sildistamisega oleme kokku puutunud suuremal või vähemal määral kõik. Mõne sildi saame  külge oma sünnipäraste omaduste tõttu, mõne aga mingite valikute või tegude tulemusena. Sildistamist põhjustab hirm ning see on ka üks viis, kuidas teistega manipuleerida.

Inimest, kellega astutakse väitlusesse või vaidlusesse, ei peaks ilmtingimata pidama lolliks, kui arvamused erinevad. Sageli  on inimestel  ühe ja sama teema kohta erinev informatsioon ning vastavalt sellele teevad  nad oma järeldused. Heas arutluses jagatakse omavahel infot ja veendakse teist osapoolt. „Selge on see, et sa ei saa oodata, et ta kohe diskussiooni lõppedes tõuseb püsti ja ütleb, et sul on õigus. Pigem jääb see kuskile ketrama ja eks näis, mis järeldusele inimene lõpuks jõuab,“ sõnas Paris.

Uudelepp juhtis tähelepanu ühele inimgrupile, kellega on eriti raske diskuteerida: „Need on sellised räuskajad ja vahelekarjujad ja demagoogiameistrid, kelle varrukast pudeneb demagoogiavõtteid.“

Parise arvates ei saa ka demagoogiavõtete valdajaid lolliks pidada. Aga mida nendega diskussioonis peale hakata? See on Parise sõnul koht, kus ennast harida ja „vaenlase“ võtteid õppida, et vähemalt publikule mõjuda. „Sest nagu väga paljud ka ütlevad, on populistid suurepärased sõnumi kohaletoojad ja need teised, kes on võib-olla mõistlikud ja liberaalsed, on selles enamasti kohutavad,“ lisas ta.

Vseviov märkis, et võime ise end ilma jätta mõnest väärtuslikust kontaktist või sümpaatsest inimesest, kui me ei suuda näha tõelist isikut tema külge kleebitud sildi taga. Nii hakkame end ümbritsema ainult endasuguste inimestega ning teistsugused mõtted ei jõua enam meieni.

„Arvamuse avaldamine ei tohiks olla see koht, kus sa lähed võitlusesse,” lausus Lill. “See on tegelikult see koht, kus minul on arvamus, sinul on arvamus ja me arutleme ja võib-olla siin keskel on meil ka mingisugune ühine arvamus. Aga kui see praegu on muutunud selleks, et ma pean igal juhul minema, mõõk käes, siis on selge, et enamik meist ei taha surra.”

Miks siis on arvamuste avaldamisest saanud võitlusareen? Vastus on lihtne – inimestel on tahtmine olla tark ning mitte jääda teiste silmis rumalaks, mistõttu tõmmataksegi välja verbaalne mõõk.

Diskussioonis tuleks hinnata inimese mõtteid, mitte isikut. Foto: Tauno Tõhk

Foto: Anna Markova

Maikel: “Minu tuleviku kodu on kuldne loss. Seal on kuldse rüüga valvurid. Aias on palju puid, põõsaid ja lilli. Seal on suur bassein sooja veega. Mul on ka kuldne limusiin.”

Maribel: “Ma tahan elada Prantsusmaal, sest mulle meeldib prantsuse keele kõla. Mul oleks jõe ääres suur maja. Kindlasti oleks mul hobused ja palju ruumi, et nendega ratsutada. Teen tööd, mis on huvitav ja jätab palju vaba aega hobide jaoks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga laste saamisele veel ei mõtle.”

Teele Lotte: “Minu unistuste kodu asub Järvamaa metsas. See on väike kollane puidust maja, millel on valged aknad. Minu kodu elutoas on ahi, mis annab minu perele sooja ja tekitab koduse tunde. Maja katusel on teleskoop, millega saan pilvitutel õhtutel tähti ja kuud vaadelda. Minu kodu hoovis on pisike saun, kus ma oma pere ja sõpradega pühapäeviti pesemas käin. Minu perre kuuluvad mina, minu mees, meie lapsed, kiisud Jass ja Sass ning kutsud Linne ja Liam. Me kõik oleme väga loomasõbralikud. Minu koduga on ühenduses väike loomade päästekeskus, kus asub ka minu töökoht. Ma töötan loomade päästjana ja nende ravijana. Päeval jalutan ma metsas ja otsin haigeid loomi ning toon nad keskusesse ja ravin terveks. Selline ongi minu unistuste kodu.”

Age: “Mina elan Paides. Mul on oma talu. Minu maamaja on 3-korruseline. Ma olen tuletõrjuja. Minu hobi on hokimäng. Mul on mees ja lapsed. Paides sõidavad rongid ka.”

Foto: Johan-Paul Hion

Dan: “Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan elama laevas. Ma võtaksin endale koera ja ta nimi oleks Burx, sest see on äge nimi koerale. Mul oleks veel oma eralennuk ja eralaev. Ma oleks siis nagu rikkur, aga mulle ei meeldi palju raha, kuid mulle meeldib osta kasulikke asju ja muidugi ka magusat. Ma veel ei tea, kas ma võtaksin naise, aga veel on aega jah. Mul oleks see maja laeva sees, kus ühes otsas oleks helikopter.”

Erik: “Elaksin Ameerikas New Yorgi lähedal. Töötaksin Google’is. Kodu oleks normaalne, 7-8 toaga. Mul oleks 1 (või mitu) arvutit ja telekas, üks mängukonsool (kindlasti Playstation). Veel oleks veevoodi, laavalamp, MIDI klaverid ja head kõrvaklapid. Maja võiks olla musta värvi, koduloomi võiks olla 2, ainult kassid. Mul võiks olla autoks üks Tesla. HTC Vive oleks üks väga hea asi, mis oleks, Microsoft HoloLens samuti. Mul võiks küll olla üks nimemuutus. Mul võiks olla personaalne stuudio ka. RAZIR asjad, üks Reloop Terminal ja ma võiksin küll olla üks streamer twitch.com/thenintendoteam-is. Youtuberiks tahaks ka saada. Nagu alati, Facebook ei huvita mind.”

Ken-Martti: “Ma tahan elada Tallinnas. Tube oleks mul neli. Elaksin suures majas teisel korrusel. Kõik võiks ära soojustatud olla. Ma tahaks politseiametis töötada, sest mulle meeldivad väljakutsumised. Ma tahan, et oleks üks või kaks last. Kui nad suureks saaks, siis ma sooviks, et neil oleks palju sõpru. Meil võiks olla koduloom ja see oleks kelgukoer. Ta nimi oleks Bosse. Sooviks, et aeg läheks aeglaselt, aga läheb kiiresti ja varsti olengi suur.”

Foto: Kärt Vajakas

Foto: Kärt Vajakas

Vasakult: Jüri Muttika, Risto Berendson, Kristina Herodes, Sigrid Kõiv. Foto: Postimees

Mis teeb ühe isiku heroiliseks? Kas kangelane peab olema eneseohverduslik? Kas kangelane peab olema millegi poolest erakordne? Kas kangelane peab olema kuulus? Kas tal peab olema palju raha? Kas poliitik võib olla kangelane? Kas kangelasi on üldse olemas?

Ilmselt on igal inimesel oma ettekujutus kangelasest ning see ei peagi teiste arvamusega kattuma. Kindel on aga see, et ajakirjandus aitab kaasa kangelaste tekkele. See on juba iseasi, kas need kangelased on ühiskonna silmis positiivsed või negatiivsed.

Kangelaste arutelus oli kõigil võimalik oma sõna sekka öelda. Nii kasutas üks noormees juhust ja avaldas arvamust, et ka lihtsad inimesed, kes ei satu oma suurte tegudega meediapilti, võivad olla väga huvitavad kangelased. Kellegi elu päästnud inimene võib olla palju heroilisem kui leheveergudelt tuttav staar.

Berendson tõi välja asjaolu, et ajakirjandusel on keeruline leida neid lihtsaid kangelaslikke tavainimesi üles. Muttika lisas, et negatiivsete lugudeni on ajakirjanikel lihtsam jõuda, sest hädasolija võib näha ajakirjandust viimase õlekõrrena ning nii jõuab tema lugu suurema tõenäosusega avalikkuse ette.

Kuulajate seast ütles sõna sekka ka Eerik-Niiles Kross, kelle sõnul on kangelane selline inimene, kes ajab oma asja ega lase end meediast häirida.

Aga kui inimene on kord juba kangelane, kas ta on selle tähesäraga kaetud igavesti? Ilmnes, et vale sammu korral võib üsna lihtsalt langeda antikangelase staatusesse, negatiivsed teod jäävad rahva mällu ikka paremini kui positiivsed.

Kuidas peaks meedia serveerima auditooriumile antikangelasi? Kas enesetaputerroristide näopildi avaldamine meedias on õigustatud? Herodes arvas, et kui selline tähelepanu on terroristi elus ainus suur hetk, siis oleks mõttekam nad sellest üldse ilma jätta.

Kross teatas, et läbinisti positiivset kangelast polegi üldse olemas. Herodes lisas, et eestlane ei taha, et keegi oleks ideaalne – kangelane peab olema inimlik.

Postimehe ala poole kõndides suutsin enda silme ette manada mitmeid pilte kangelastest, aga sealt poolteist tundi hiljem lahkudes mõlgutasin mõtteid hoopis selle üle, kas kangelast kui sellist üldse eksisteerib.

Eestis on ligikaudu 702 000 tööealist inimest, seega puudutab see teema paljusid. Reede keskpäeval kogunesid karget õhku trotsides Vallitorni lähedal paiknevale silmatorkavalt oranžile tööelualale arutelu kuulama valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, aga siin-seal võis istumas märgata ka noori.

Vasakult: Urmas Vaino, Peep Peterson, Toomas Tamsar, Jevgeni Ossinovski ja Meelis Paavel. Foto: Anna Markova

Arutelu algul tõid vestlejad välja viimase 30 aastaga tööturul toimunud olulisemad muutused. Tööturul on ettevõtlusvabadus ning olulist rolli tööturu muutumisel on mänginud Eesti taasiseseisvumine. Varem peeti töötamist paratamatuseks, aga nüüd on kinnistunud nii mõneski inimeses arusaam, et tal on õigus elada head elu ka töötamata. Kui varem oli tavaline, et inimene töötas 30-40 aastat ühes ettevõttes, siis nüüd ollakse ühe töökoha peal mõned aastad ning terveks eluks pole töökoht kellelegi tagatud. Samuti on inimese tööelu tunduvalt pikem kui varem ning pensionit ei suudagi paljud ära oodata.

Ossinovski märkis, et rutiinsed tööd kaovad, asemele tulevad masinad ning loovust nõudvad tööd. Tehnoloogia on lihtsalt muutumas odavamaks kui inimese palkamine. Peab arvestama ka sellega, et elu jooksul tuleb ligi kolm korda elukutset vahetada, seega on saanud aktuaalseks elukestev õpe.

Tamsar rääkis, et töötaja valikuvabadus tööturul on suurenenud, seda eriti rahvarohketes piirkondades. Pakkumine tööturul on märgatavalt suurem kui nõudlus. Tema sõnutsi peaksid inimesed mõtlema endast kui teenusepakkujast, mitte kui töölisest.

Eestis on ligi 39 000 noort, kes ei õpi ega tööta, ning 130 000 praegu töötavat inimest on varsti kadumas tööjõuturult. Kes neid inimesed asendaks? Välja pakuti välistööjõu sissetoomist, eakamate ja vähemvõimekamate inimeste tööle rakendamist ning samuti vajadust motiveerida neidsamu noori, kes praegu jõude on.

Aga kes need noored on, kes ei omanda enam haridust, aga pole ka tööturul rakendust leidnud? Selle numbri taga peituvad näiteks ühiskonnast väljakukkunud, sealhulgas narkomaanid. Osa sellest grupist moodustavad 20ndates eluaastates noored, kes elavad endiselt vanemate juures ja pole  tööotsa leidnud. Samuti puudub selge ülevaade välismaal töötavate noorte hulgast.

Arutelul kõlas mõte, et noored ei taha Töötukassasse abi saamiseks pöörduda kohe pärast kooli, sest nad pole ju tööd kaotanud. Tööturult tõrjutuid tuleks hakata aga uue süsteemiga tagasi tooma. Ossinovski tõi näite, et Hamburgis on haridus-, sotsiaal- ja töönõustamine kõik kokku toodud ning arvas, et Eestis peaks püüdlema sama.

Mis on veel meie töömaastikul valesti? “Tööandjad eeldavad, et tööle tulev noor on hakkaja, maailma näinud ja 20-aastase töökogemusega,” võttis Peterson kokku probleemi, millega peavad paljud noored tööd otsides silmitsi seisma.

Ossinovski arvates ei tohiks 13-14-aastaseid vati sees hoida ning nad peaksid selles vanuses kätte saama oma esimese töökogemuse.  Lisaks tuleks rohkem rõhuda haridussüsteemi praktilisusele, et koolist tuleksid loovad ja hea meeskonnatööoskusega inimesed, mitte autoriteetsusele allujad. Koolis tasuks rohkem teha pikemaajalisi projektitöid, et noored õpiksid planeerima oma aega ja arendaksid enesekontrolli.

Ossinovski rääkis oma kogemusest, et tänapäeval lapsi mustikaid korjama palgata on üsna raske, aga tema enda lapsepõlve ajal tegid noored suvel palju parema meelega füüsilist tööd. “Noorte arusaam töötamisest on muutunud – töö peab olema fun ja ei tohi eraelu segada,” lisas Paavel.

Riigi potentsiaali arutelualal (kaardil nr 28) keskendutakse teemadele, mis käsitlevad riigi võimalusi, mida pole seni arengu heaks kasutatud. „Kui viimastel aastatel on palju otsitud Eestile uut leitmotiv’i, siis üheks võimaluseks on kasutamata potentsiaali rakendamine,“ sõnab üks riigi potentsiaali ala korraldajatest Liisi Uder. Riigi potentsiaali arutelualal korraldatakse kahel päeval kokku seitse arutelu. Räägitakse riigireformist omavalitsuste elanike ja koostöö vaatevinklist, statistilisest kirjaoskusest ja statistika sõltumatusest, lisaks ka e-teenuste arengust ja elanike võimalusest sellele kaasa rääkida.

Aruteludest võtavad osa peamiselt oma ala eksperdid, kellel on teadmisi ja mõtteid meie riigi potentsiaali heast kasutamisest, küll aga on oodatud kõik huvilised kaasa rääkima ja oma ideedega arutelu suunama.

Arutelusid on nii vestlusringi vormis kui ka uudse lähenemisega. Näiteks arutelus „#Selfie2050“, milles arutletakse tuleviku eakuse teemadel, on kaasatud improteater. „Nii banaalselt, kui see ka ei kõla, siis me kõik jääme vanaks. Aga meil kõigil on võimalus oma elu ja eakapõlve kujundada selliseks, nagu tahame. Tulge ja teeme endast tuleviku-selfie ning mõtleme kõik koos, kuidas olla 2050. aastal just selline, nagu me seal selfie’l ennast ette kujutame,“ sõnab Liisi. „Tahame näidata, et tulevik ja eakus ei ole nii tõsised teemad, et ses suhtes ei võiks olla irooniline.“

„#Selfie2050“ arutelu korraldavad mitmed oma valdkonna eksperdid ning lisaks on kaasatud ka Jaa !mproteatri tegijad, kes kuuldut omal moel avavad. Külli-Riin Tigasson on ajakirjanik, kes on käsitlenud sotsiaalteemasid ning kellel on Saksa ajakirjanduse jälgijana hea ülevaade ka teiste riikide pensionisüsteemidest, Heido Vitsur on majandusteadlane, kes on analüüsinud muu hulgas pensioniteemasid, ning Taivo Pungas on noor andmeteadlane, kes huvitub tehisintellektist ja tulevikustsenaariumitest.

Aruteluga soovitakse murda tabusid: eakus ei ole vana vaese naise näoga, vaid just selline, nagu me ise selle elame. Teiseks tahavad korraldajad, et kõik osalejad, eriti 40-aastased ja nooremad, teevad endast #Selfie2050 ning lubavad astuda juba samal või järgmisel päeval sammu, mis viib neid fotol kujutatuni.

Riigi potentsiaali kahepäevast aruteluala korraldab Eesti Koostöö Kogu koostöös e-Riigi Akadeemiaga, Statistikaametiga, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutusega Meie Inimesed, Eesti Noorteühenduste Liiduga ning Eesti Noorsootöö Keskusega. Lisaks toetavad riigi potentsiaali ala välisministeerium ja Cumulus Consulting.

Riigi potentsiaali aruteluala arutelud:

Reedel, 12. augustil

Kell 13.00–14.30
Määratlemata kodakondsusega inimesed: peavalu või kasutamata potentsiaal?
Eestis on üle 80 000 inimese, kelle kodakondsus on määratlemata. Nad on sündinud Eestis või elanud siin aastakümneid: loonud pere, saanud hariduse ja leidnud töö, kuid jäänud kõrvale potentsiaalist, mida annab kodanikuks olemine. Neil on vähem võimalusi osaleda ühiskonnaelus: puudub õigus töötada riigiametis ning osaleda riigikogu ja Euroopa Parlamendi valimistel. Paljude määratlemata kodakondsusega inimeste arvates ei ole neil riigiga dialoogi, mistõttu kahtlevad nad, kas Eesti riik on neist kui kodanikest huvitatud. Mida ütleb määratlemata kodakondsusega inimeste suur arv Eesti ühiskonna kohta? Kas vähene dialoog riigiga on ainult määratlemata kodakondsusega elanike mure või on see märk kogu ühiskonna kasutamata potentsiaalist?
Moderaator: Vladimir Svet
Osalejad: Henri Laupmaa, Mari-Liis Lill, Paul-Eerik Rummo

Kell 15.00–16.30
Kas teeme riigikorda või teeme riigi korda?
Haldusreformi keerises on oht, et keskendutakse piiridele, tõmbekeskustele, haldusjaotusele. Kuivõrd aga jõutakse mõelda sellele, mida eri huvirühmad vajavad? Kuidas ja kes kujundavad sündivates omavalitsustes avalikke teenuseid? Kes vaatab, et laua ümber on õiged inimesed? Kuidas tagatakse suuremas omavalitsuses parem teenuste kvaliteet ja koostöö naabritega? Eesti Noorsootöö Keskusel koos noortega on oma pakkumine, kas ka sinul? Räägime haldusreformist meie kõigi võimaliku panuse võtmes.
Moderaator: Maris Jõgeva
Osalejad: Viljandimaa Noortekogu esimees Mait Allas, Eesti Noorsootöö Keskuse direktor Edgar Schlümmer, kohalike omavalitsuste esindaja Etti Kagarov, riigihalduse ministri nõunik Sulev Valner

Kell 17.00–18.30
#SELFIE2050
Milline on Eesti aastal 2050 ning millised tahame olla meie selles Eestis eakana? Arutelu käigus teeme endast tuleviku-selfie ning otsime lahendusi, mida teha täna teisiti, et 30–40 aasta pärast olla selline, nagu soovitud autoportreel.
Moderaator: Vladimir Svet
Osalejad: Heido Vitsur, Külli-Riin Tigasson ja Taivo Pungas

Laupäeval, 13. augustil

Kell 11.00–12.30
Mis kasu on meile statistikast?
“Statistikaamet teatab: Eesti on jõudnud viie rikkaima riigi hulka”. Tänavu jõuab Eesti Euroopa Liidu viie rikkaima riigi hulka. Kas tõesti? Kas tegu on jamaga või on ammu lubatu saamas tõeks? Kuidas üldse saaks seda väidet kontrollida? Kui väidet kontrollida ei saa, kas siis enam elamegi demokraatlikus ühiskonnas? Aruteluringis küsime: kas meil on liiga palju infot? Kas otsustajatel ja kodanikel on piisav statistiline kirjaoskus? Kas peaks muret tundma uurijate ja statistikute sõltumatuse pärast?
Moderaator: Mihkel Servinski
Osalejad: Siim Krusell, Riin Aljas, Helir-Valdor Seeder, Peter Wüthrich

Kell 13.00–14.30
Kas e-teenused vaid e-residentidele või ka e-eestlastele?
Kutsume kaasa arutlema, kuidas tahame suhelda riigiga viie aasta pärast, ja otsima vastuseid küsimustele: kuhu ja kuidas peaksime arendama e-riiki ja avalikke e-teenuseid edasi? kas ja kuivõrd saavad kodanikud ja ettevõtted kaasa rääkida? kuidas saaks e-teenuste ühisloomet hoogustada? Koos eri osapoolte esindajatega pakume vastuseid ja viskame õhku põnevaid ideid, mis ehk kannavad üks päev ka vilja.
Moderaator: Ivar Tallo
Osalejad: Margus Simson, Janek Rozov, Sten Tamkivi

Kell 15.00–16.30
Milline on unistuste omavalitsus?
Haldusreformi ootuses on palju hirmu, et kohalik võim kaugeneb inimestest. E-lahendusi kasutades ja sotsiaalkeskkondades aktiivsemalt osaledes võiks aga kohalik võim olla lausa kliki kaugusel. Tuleme kokku, et leida aruteludes vastused küsimustele: milline on omavalitsus 2.0? kuidas saaksid e-lahendused aidata lähendada elanikku ja omavalitsust? kui hästi on Eesti omavalitsused valmis oma kodanikega e-kanalites suhtlema? milliseid asju sooviksime ajada omavalitsusega interneti teel?
Moderaator: Hannes Astok
Osalejad: Ando Kiviberg, Liia Hänni, Madis Kallas. Arutelu tulemusi kommenteerib Väino Tõemets.

Kell 17.00–18.30
Kuidas muudab info- ja kommunikatsioonitehnoloogia meie lähituleviku elu?
Linnar Viik, Rain Rannu, Arko Olesk ja Ivar Tallo pakuvad välja stsenaariumi, kuidas elame 25 aasta pärast. Tule, kuula, mõtle kaasa ning vali põnevam ja usutavam välja.
Moderaator: Linnar Viik
Osalejad: Rain Rannu, Arko Olesk, Ivar Tallo

Annika ja Margo eelmisel aastal erakonnajuhte modereerimas. Foto: ERR

Hea arutelu alustalaks peavad Annika ja Margo üksmeelselt seda, et arutelu juht paneb alguses enda jaoks paika arutelu iva, mille ümber arutelu kujuneb. „Kui eesmärki pole, siis tuleb sellest selline jututuba, mis käib kuidagi juhuslikult teemast teemasse,” arvab Loor. Just vastavalt paika pandud eesmärgile saab hakata ülejäänud arutelu üles ehitama.

Annika ja Margo modereerisid eelmise aasta Arvamusfestivalil erakondade esimeeste debatti. Aruteluks ettevalmistumine võtab tunduvalt rohkem aega kui arutelu ise – seetõttu alustasid nad ettevalmistustega kaks kuud enne festivali. Arutelu disaini käigus mõeldi läbi, kellega millest rääkida ja mis on arutelu fookus. Seejärel sai hakata kontakte looma. Moderaatorid pidid eri teemadega tutvuma, debatis osalenud poliitikutega suhtlema ning neile toimuvat selgitama. Loodi detailne arutelu stsenaarium, kus oli kirjas, kes millest mingil hetkel räägib, millised ülesanded antakse ja kui kaua iga tegevus aega võtab. Vahetult enne arutelu räägiti lava taga olulisemad asjad poliitikutega uuesti üle.

Hea arutelu – argumenteeritud ja kaasav

„Kui oled nagu tuulelipp, et kust tuul, sealt meel; mida mingi küsitluse tulemused parasjagu näitavad, seal meel, siis on keeruline head arutelu pidada,” lausub Margo. Seetõttu peab debatis osaleval inimesel olema kindel seisukoht, mida ta peab oskama veenvalt argumenteerida. Debatis ei tohi karta kuulata teiste poolte argumente ning peab olema julgust oma argumente kahtluse alla seada. Samuti ei tohi oma kriitikaga minna isiklikuks. Hea arutelu peab andma positiivse elamuse, püsima fookuses ning seda peaks olema võimalik sisukalt kokku võtta.

“Äärmused on keerukad,” sõnab Annika. Sel põhjusel peab arutelujuht eeltöö käigus endale selgeks tegema, milliste vaadetega inimesed debatis osalevad, et vastavalt sellele teemasid tõstatada. Samuti peab modereerimisel arvestama osalejate omapäradega – mõnda inimest on arutelus keerukam juhtida kui teist. „Neid inimesi, kes on ise väga-väga jutukad, on natukene raskem modereerida, sest nad ei anna isegi hingetõmbepausi, et midagi vahele küsida,” leiab Annika. „Samuti on keerukad väga kohmetud, arglikud ja sõnaahtrad inimesed.”

Arvamusfestivali erakondade esimeeste debati järel said Margo ja Annika kõige rohkem positiivset tagasisidet selle eest, et nad tõid osalejad oma tavapärasest rollist välja ning vältisid poliitilise telesaate formaati. „Me lubasime endale Margoga asju, mida üldiselt erakondade esimeestega arutelu korraldajad ei ole väga lubanud,” ütleb Annika. „Me kasutasime sellist mitteformaalsemat pingevabamat õhustikku ära teadlikult, me panime nad koos tegutsema.” Moderaatorid korraldasid Mart Helmele, Taavi Rõivasele, Kadri Simsonile, Margus Tsahknale, Andres Herkelile ja Jevgeni Ossinovskile ühise ajurünnaku, palusid välja tuua teineteise positiivseid omadusi, tarkade klubi stiilis ühise meeskonnana sõnastada Eesti ühiskonda edasi viivaid väärtuseid ja jagada oma aasta suurimat õpikogemust. „Me panime nad küllaltki dünaamilisse rolli, meil oli päris palju nii-öelda vilesid seal kasutusel,” lisab Annika. Ka teiste Arvamusfestivalil osalejate käest küsiti poliitikutelt kuuldud mõtete kohta tagasisidet.

Arvamusfestivali aruteludelt ei puudu lisaks esinejatele ja moderaatoritele kunagi teised festivalil osalejad. Mõnedes aruteludes oodatakse neilt lihtsalt kaasa mõtlemist, teistes aruteludes aga ka aktiivsemat osavõttu. Arvamusfestivalil on võetud omaette eesmärgiks kuulajate kaasamine. „Kuulajal on palju mugavam ja turvalisem mitte olla kaasatud aruteludesse,” lausub Annika. „Samas ei tahaks ka seda, et oleks rääkivad pead laval. Hea arutelu on selline, kus kuulajad ei pea olema täiesti passiivsed, kus kuulajatel on võimalik kuidagigi sync’ida ja reageerida.” Moderaator peab endale selgeks tegema, mis on osalejate kaasamise eesmärk – see võib olla kas tagasiside saamine, ideede saamine, diskussiooni sekkumine või lihtsalt nende aktiivsena hoidmine. Vastavalt sellele tuleb edasi mõelda, kuidas seda kõige mõttekam oleks teostada.

Seitse reeglit heaks aruteluks

Arvamusfestivalil osalejatele kehtib hea arutelutava, mis koosneb järgmistest punktidest:

1. Austame aega, arutelu juhti ja kõiki teisi festivalil osalejaid.
   2. Tõestame, mida väidame.
   3. Kuulame – see on sama oluline kui kõnelemine.
   4. Oleme arutelus osalevate inimeste suhtes hinnanguvabad.
   5. Reageerime mõtetele, mitte isikule.
   6. Keskendume lahendusele – kriitikal peatume lühidalt, seejärel pakume lahendusi.
   7. Võimalusel ei kasuta me aruteludes esitlusmaterjale – las kõneleb inimene, mitte PowerPoint.

„Need on mõistliku ühiskonna mõistlikult teineteisega rääkimise reeglid. Välja arvatud see PowerPointi punkt, see on festivali jaoks,” sõnab Margo. Hea arutelutava sõnastati soovina, millisena tahetakse näha arutelusid nii Arvamusfestivalil kui ka ühiskonnas. „Aga me ei ole mingid arvamuspolitseid. See on hea tava — me soovitame ja loodame, aga me ei kontrolli, ei keela ja ei karista,” lisab Margo. Ta avaldab lootust, et hea arutelutava kandub edasi Eestisse laiemalt.

Margo ja Annika hinnangul on Eesti ühiskonnas toimuvas avalikus debatis mõningaid puudujääke, mida saaks ja tuleks arendada. „Tõestame, mida väidame. Võta suvaline arutelusaade või arvamusartikkel ja vaata, kui palju seal on tõestust. Pigem näpuotsaga,” lausub Margo. „Me oleme jõudnud faasi, kus meil väidetele lisanduvad selgitused, aga tõestustest on enamasti ikkagi päris palju puudu, kui me võrdleme seda Briti või Ameerika avaliku arutelu pidamise kultuuriga.” Margo ja Annika on ühel meelel, et tuleks ära lõpetada isiklikud rünnakud ning oluline oleks hakata julgemalt välja ütlema konkreetseid seisukohti, mida ollakse valmis argumenteeritult kaitsma.

„Mulle tundub, et mõnikord avalikes aruteludes pannakse auru sellisele „Kas ma näen äge välja?” küsimusele,” arvab Annika. „Kalambuuritsetakse, püütakse kellegi arvelt teravusi loopida, teha mingeid natuke sarkastilisi nalju.” Annika sõnul pole see sisukas, vaid pigem domineerib meelelahutuslikkus. „Nii kaua kui see domineerib, siis ma arvan, et nii kaua me polegi lõpuni rahul. Kaasahaaravus ja meelelahutuslikkus ei peaks tulema enesenäitamisest ja teistele ärapanemisest, vaid eelkõige sisust.”