Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Warning: Use of undefined constant MINUKAVA_ID - assumed 'MINUKAVA_ID' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2017/wp-content/themes/ubergrid/header.php on line 44

Warning: Use of undefined constant KAVA_ID - assumed 'KAVA_ID' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2017/wp-content/themes/ubergrid/header.php on line 44

Warning: Use of undefined constant KULTUURIPROGRAMM_ID - assumed 'KULTUURIPROGRAMM_ID' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2017/wp-content/themes/ubergrid/header.php on line 44

Blogi

Kuidas ma Arvamusfestivalil karjäärinõustaja juures käisin

Ma õpin ajakirjandust ning selles valdkonnas on väga palju erinevaid karjäärivalikuid, mille suunas edasi liikuda. Mida teha? Kuhu minna? Äkki ma ei saa hakkama? Selleks, et eneses selgusele jõuda, läksin Arvamusfestivali tööelualal karjäärinõustaja jutule.

Arvamusfestivali tööelualal oli kõigil soovijatel võimalik saada karjäärinõustamist. Foto: Tauno Tõhk

 

Ma arvan, et iga inimene seisab vähemalt korra elus teelahkmel, kus tal tuleb otsustada, mis suunas edasi liikuda. See teadmatus on vaimselt kurnav, sest näiteks mina veel ei tea, mida ma oma eluga teha tahan ning sealjuures on inimestel minu valikute suhtes mingid kindlad ootused. Karjäärinõustamise käigus tahtsingi näha, mida nõustaja soovitab mul teha ning kuidas peaksin edasi käituma, et leida see täpne valdkond, mis oleks sobilik just minule.

Karjäärinõustamine nõuab pikemaajalist tööd, aega ja detailideni süüvimist. Seetõttu ei saanudki eeldada, et ma saan kohe teada, millise suuna ma peaks valima. Umbes neljakümne viie minuti jooksul toimus sissejuhatav vestlus karjäärinõustaja Pille Pestiga, mille käigus õppis ta mind paremini tundma ja mõistma ning andis soovitusi, kuidas edasi käituda.

Ma arvan, et kõige olulisem, mis arutluse käigus välja tuli, on see, et tegelikult on väga palju asju kinni inimese mõtlemises. See hoiab meid tagasi ning hirm ebaõnnestuda on takistuseks nii mitmegi karjäärisoovi täitumisel.

Kuidas leida õige suund?

Panen kirja mõned karjäärinõustamise nipid just selle “oma” töö leidmiseks.

  • Selleks, et teada saada, kas mingisugune valdkond on sinu jaoks see õige, tuleks küsida siseteavet. Uuri kõike olulist selle kohta, kuidas see töö välja näeb. Mida rohkem on informatsiooni, seda parema ettekujutuse saad.
  • Käi nii paljudel praktikatel kui võimalik – see annab sulle vägagi selge ülevaate erialastest tööülesannetest ning sellest, kas sa tahad seda tööd teha või pole see siiski sulle.
  • Karjäärinõustajal oli üks väga lihtne moodus, kuidas teha mõtteid selgemaks. Võta paber (või ka mitu) ja kirjuta sinna üles kõik valikud. Siis tuleks mõelda, et kas neil erialadel on mingisuguseid ühiseid jooni ja panna ka need paberile kirja. Järgnevalt too välja positiivsed jooned ehk mis sulle nende valdkondade juures meeldivad. See paberil silme ees olev ülevaade peaks aitama sul jõuda juba nii mõnegi tulemuseni.
  • Pole ikkagi veel päris kindel? Kirjuta paberile iga valdkonna negatiivsed jooned ning nummerda ära need tegurid, mis kohe üldse ei meeldi – see aitab otsustada, millist valdkonda kindlasti mitte valida.

Kuna Arvamusfestivali tööelualal oli tegu vaid karjäärinõustamise sissejuhatava osaga, mille aeg oli piiratud, siis mingisuguse kindla tulemuseni me nõustajaga veel ei jõudnud. Siiski aitas vestlus mind nii palju, et otsustasin jätkata karjäärinõustaja juures käimist ja panin endale töötukassasse järgmise aja kirja. Ehk tasub seda teha ka teistel, kellel puudub kindel siht?

Tulus turism ja hea elu käivad käsikäes

Turism moodustab Eesti SKPst 10 protsenti. Eestit väisab aastas 3 miljonit turisti, kes toovad Eestile tulu 1,6 miljardit eurot. Loodetakse, et aastaks 2030 on mõlemad näitajad kahekordistunud: 6 miljonit külastajat ja 3 miljardit eurot. Kuidas jõuda praegusest olukorrast seatud sihtideni? Mida on meil riigina pakkuda? Mis võiks turistides Eesti vastu huvi tekitada? Nendele küsimustele pakuti vastuseid majandus- ja ettevõtlusala arutelul “Turism – Eesti majanduse secret ingredient?”

Foto: Tauno Tõhk

 

Kõik esinejad olid üksmeelel, et turism on tänapäeva elu normaalne osa. Moderaator Peep Ehasalu meenutas, et ametliku definitsiooni kohaselt on turism reisimine oma kodukohast kaugemale kui 80 kilomeetrit. Võib vist üsna julgelt väita, et me kõik oleme turistid. Tallinna lennujaama turundusdirektor Eero Pärgmäe tõdes, et kui poleks võimalust reisida, jääksime vaesemaks nii emotsionaalselt kui ka silmaringi poolest. Nagu märkis TTÜ professor linnasotsioloog Katrin Paadam, kasvatab turism inimeste kultuurilist kapitali. Liikumine või vähemalt soov liikuda näib olevat inimesele loomuomane. Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer Kadri Tali meenutas, kuidas ta varases nooruses vaatas koduaknast kaugusesse ja igatses ära. Nüüd on sagedasemad juhud, mil ta vaatab hotelliaknast välja ja igatseb koju.

On oluline, et liikumine oleks mõtestatud. Miks minna ja kuhu minna? Kui me saame aru, mis inimesi kannustab, suudame nendega tulemuslikumalt suhelda ning nende ootustele vastata, neid ehk isegi ületada. Eestil ei ole sihtriigina veel välja kujunenud oma kindlat kuvandit, ehkki turismistrateegia kujundamisega on tegeletud ning Eesti Nokia otsingutesse on pühendatud nii aega kui ka raha. Meil pole silmapaistvaid maamärke: ei ole oma ooperimaja, ei ole oma merineitsit, ei ole oma vulkaani. Kadri Tali seevastu pakkus välja, et ehk ongi riiklikul tasandil Eesti probleemiks pidev spungi otsimine. Tahame midagi erilist ja põnevat, aga võib-olla piisaks oma tavapäraste toimetuste võimalikult hästi ärategemisest? See tagaks elu ja elu kutsub: ükski elutu asutus ei saa olla võimas turismiobjekt. Tali rõhutas, et maja teeb huvipakkuvaks seal sees toimuv. Turism on eneseesitlus ja parem on esitada midagi tõelist, mitte fiktiivset.

Ehkki me kõik oleme turistid, ei oska teinekord aimatagi, mis võiks olla teistele turistidele vaatamisväärne ja huvipakkuv. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi jutustas, et Indiast pärit turistidele avaldas muljet külmunud meri ning pakkus kustumatu elamuse inimtühi maastik — mõlemad meile nii kodused ja tavalised. Paadam tõdes, et turismis peavad olema kombineeritud avastus- ja äratundmisrõõm, sest turistidena kipume küll otsima mingi paiga eriomast olemust, kuid teisalt ihkame universaalset turvalisust. Kuidas ühendada universaalne ja unikaalne?

Tundub, et parim on seda teha lihtsalt edasi elades. Nõustun igati Paadami tähelepanekuga, et seal, kus on hea linnaelanikul, on hea ka turistil. Igal ajahetkel on igas paigas “oma inimesed” ja “külalised”. Nagu rõhutas Ehasalu, ei maksa neid viimaseid kindlasti võõrasteks pidada, neisse ei tohi suhtuda umbusu ega kartusega. Oluline on koostöö, see vist ongi majanduse salakomponent, aga paraku ka miski, mida arutelul toodi välja Eesti turismivaldkonna suurima nõrkusena. Saladus on paljastatud, nüüd on aeg kasutada leitud tarkust oma tegevuses.

Kas linnul on linnas hea elada?

Festivaliosalejad, kes trotsisid teise päeva hommikul nii varajast kellaaega kui ka vihmast ilma, said enne aruteluprogrammi algust osa väga huvitavast loodusmatkast Paide linnas. Retke vedas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ekspert Veljo Runnel, kes jutustas linnakeskkonnas kohandunud putukatest, lindudest ja imetajatest ning pani osalejad vaatlema linnapilti hoopis teise nurga alt.

Linn kui kunstlikult tekitatud keskkond on tegelikult eri liikide jaoks igati sobiv elukoht, kuna nad on väga kohanemisvõimelised. Liigirohkusele aitavad muidugi kaasa pargid, aga Veljo soovitas linnaplaneerijatel arvestada, et pargid ei pea olema ainult rangelt pügatud-niidetud alad: “Sinna võiks jätta ka n-ö võpsikusse kasvanud kohti, kus saaks putukad ja linnud mõnusalt elutseda. Eramajade omanikud võiks samuti mõelda, et muru ei pea niitma igal nädalal: tänu sellele kasvab liigirohkus ning elanikud saavad rõõmu suuremast linnulaulust ja putukasuminast.”

Loodusretke juht Veljo Runnel. Foto: Tauno Tõhk

 

Lindude jaoks on ehk kõige keerulisem elukeskkond linnas paneelmajad: isegi kui seal leiaks majade pragudes ja aukudes häid pesitsemiskohti, siis toitumiskohtadega on kesisem. Ka selles keskkonnas on muidugi linnud kohanenud, otsides süüa prügikasti ümbert ja lootes inimeste juhuslikele pudemetele, näiteks mõnes välikohvikus. Lindudele oleks parim, kui paneelmajad on pikitud läbisegi eramajade rohealaga, kus leidub rohkem süüa, ning Paide on selles mõttes igati mõnusa planeeringuga.

Imetajatest võib linnapildis näha kõige enam rebaseid, aga Veljo arvas, et lähitulevikus muutuvad pea sama populaarseks ka šaakalid. „Šaakalid suudavad hästi linnaeluga kohaneda ning armastavad niisket elukeskkonda, seega on Paides nende jaoks igati head tingimused,“ selgitas ta.

Lõpetuseks kutsus Veljo üles linnas elavaid linde ja loomi lihtsalt jälgima. „Linnas elavatel liikidel on oma elurütm, mis on segunenud inimese elurütmiga, ning seda koostööd on väga nauditav vaadelda,“ kirjeldas ta ka ühte oma lemmiktegevustest.

Kuidas tähistada oma 120. sünnipäeva?

Pole just palju aega möödas sellest, kui vanaema mulle muiates teatas: “22, viimne taks…” Ei tea, kas seepärast, et elupõlise vanatüdrukuna ma end küll määratleda ei tahaks, aga igatahes püüdis Arvamusfestivali kavas mu tähelepanu arutelu, mis mulle veel sadakond aastat juurde lubas. Et äkki ikkagi aega on selle kiire asjaga?

Mitte lõputult, selles näisid panelistid olevat üksmeelel. Vananemine on vältimatu, paratamatu, isegi vajalik. Mis muidu innustaks meid tegutsema, kui ajalisi piiranguid ei oleks? Elu lõplikkus ajendab inimesi looma, igavese elu korral muutuks eksistents sisutuks. Ei tekiks ka ruumi järgmistele põlvkondadele. Inimkeha vananeb aja jooksul ning see määrab, mida me võime ja suudame — kui just vaim illusoorseid piiranguid ei sea: inimesed võivad end mõnikord ise vanaks mõelda, ise enda tegevust takistada. Ja küllap samamoodi saab teinekord füüsilistest takistustest üle vaimujõu abil.

Aga mis on vananemise vajalikkuse bioloogiline seletus? Teooriaid on erinevaid, keeruline on eristada põhjusi ja tagajärgi. TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi direktor-professor Toivo Maimets tõi tabava paralleeli: vaatluste põhjal võiks järeldada, et suunatuled pööravad autot, sest kõik suunatuld näitavad autod ka pöörde sooritavad. Kas meil on mõni vananemist põhjustav geen? Või on tegemist bioloogilise materjali paratamatu kulumisega? Tõdeti, et aju võiks vastu pidada tunduvalt kauem kui keha. Vanadusdementsust kui diagnoosi enam ei ole, on Alzheimeri tõbi — haiguslik seisund, mitte paratamatus.

Arutleti sellegi üle, miks meeste ja naiste keskmine eluiga erineb. Kui eeldada, et looduslikust valikust jäävad kõrvale reproduktiivsest east väljas indiviidid, siis peaksid mehed justkui naistest kauem elama. Miks nad siiski sageli varem surevad?

Keskmine eluiga on lääneriikides pidevalt tõusnud, eluea graafik näitab lineaarset trendi. Sisearst-geriaater doktor Kai Saks tõdes, et ehkki meditsiinilise abi kättesaadavuse ja kvaliteedi paranemise olulisust ei saa alahinnata, on veelgi tähtsam  inimeste teadlikkuse suurenemine: võetakse vastutus iseenda heaolu eest. Oma osa on ka tehnilistel saavutustel, olgu nendeks prillid või tehisliigesed. Eluea pikenemisest tulenevalt on muutunud eri eagruppide piirid, näiteks keskea algus paigutatakse nüüd 45. eluaasta juurde. Aga kui kaugele-kõrgele võiks oodatavat eluiga tähistav joon küündida?

Arvajate jaoks oli küsimärk arutelu pealkirjas ebavajalik: 122 eluaasta realistlikkuses, aga samas ka lõplikkuses ei kahelnud neist keegi. Teisisõnu, 122. sünnipäeva tähistamine ei pruugiks olla sugugi haruldane, aga vaevalt, et kellelgi võiks tulla võimalus näteks puhuda oma tordil ära 150 küünalt. 120 eluaasta võimalikkusel on panelistide sõnutsi kolmekordne tõestus. Esiteks, sinnakanti küündib maailma vanimate dokumenteeritud sünniajaga inimeste eluiga. Teiseks, just sama pikk näib olevat südame maksimaalne tööaeg. Ning kolmandaks, viite 120 eluaastale leiab piiblistki.

Arvudele pole aga mõtet liialt keskenduda, sest elatud aastate lugemisest on olulisem nende täitmine sisuga. Kõik arvajad nentisid, et tähtis on hoida end vormis nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa tõdes, et olulisim on säilitada uudishimu, mis kannustaks elama, ning leida endale toredad kaaslased. Ehk on (koos sõpradega) pidevalt millegi uue õppimises tegelik pikaealisuse saladus? Paide Sotsiaaltöökeskuse tegevusjuhendaja Maimu Lomp rõhutas, et pole kunagi hilja alustada võimlemisega, mis tugevdaks füüsist. “Elage kaua ja tervelt!” kõlas lõpetuseks. Ja igati sobivalt oli terve elu ala sissepääsu kõrvale pandud korv koduaia pirnide ja kast kodumaiste õuntega, et neid sisukaid aastaid saaks ikka rohkem tulla.

Müütide lahkamine õpiorus: õpetaja ei ole riiulisse kokkuvolditav, ta on täitsa tavaline inimene

22. sajandi hariduse alal harutati lahti mütoloogiliste olendite olemust koolis ning toodi näiteid stereotüüpidest, mis on haridusmaastikul väga levinud. Enamik müüte lükati suure kolinaga ümber.

Koolimütoloogia arutelu. Foto: Anna Markova

 

Sellega, et õpetajad on omaks võtnud neile aastatega nii tugevalt omistatud rolli, kinnitasid kõik arutelus osalenud. Tallinna Heleni Kooli õpetaja Kristiina Vaikmets rääkis, kuidas õpetajatelt ei eeldata isikliku elu ja vaba aja olemasolu. Tihtipeale võtab aga õpetaja sellesama rolli endale omaks ka väljaspool kooli. „Kohates õpilasi või nende vanemaid koolivälisel ajal, muudan sageli isegi oma olekut,“ tunnistas Vaikmets. Aga oluline on näha inimest ameti sees.

Et ministeeriumi ja kooli vahel nähakse distantsi ning ministeeriumi ametnikke peetakse eluvõõraks ja oskamatuteks, on samuti laialt levinud stereotüüpne arvamus. Haridus- ja teadusministeeriumi õpetajaosakonna peaekspert Triin Noorkõiv rääkis, kuidas noored õpetajad ministeeriumi külastades üllatusid, et sealsed ametnikud mõtlevad nendega sarnaselt või et need ametnikud ei olegi koolikauged inimesed ning et nad töötavad sama eesmärgi nimel.

Kiviõli kooli direktor Heidi Uustalu tõi esile meediaga suhtlemise tõrksamat poolt, kus siirus ja avameelsus võib hoopis karuteene teha ning avalikkusele esitatakse intriige, mis ei vasta tõele. Lisaks sellele sõnas ta, et aeg-ajalt oodatakse veel tänagi koolijuhilt põhjendamatut karmust, kooliperest üleolekut ja karjumisoskust.

Õpilased on õpetajatele selles võrgustikus võrdväärsed partnerid ning väide „õpetajal on alati õigus“ ei pea kohe kindlasti paika. Ühiselt nõustuti, et lapsed ja noored on äärmiselt arukad ning tänane ühiskond nõuab seda kõigilt. Teadlikkus, mis arukust kasvatab, tuleb aga samm-sammult.

Õpiorg. Foto: Anna Markova

Õpiorg. Foto: Anna Markova

 

Kes on meie kangelased?

Reede pärastlõunal arutlesid Postimehe alal Kristina Herodes, Jüri Muttika ja Risto Berendson selle üle, keda võib tänapäeval pidada kangelasteks. Arutelu juhtis Sigrid Kõiv.

Vasakult: Jüri Muttika, Risto Berendson, Kristina Herodes, Sigrid Kõiv. Foto: Postimees

 

Mis teeb ühe isiku heroiliseks? Kas kangelane peab olema eneseohverduslik? Kas kangelane peab olema millegi poolest erakordne? Kas kangelane peab olema kuulus? Kas tal peab olema palju raha? Kas poliitik võib olla kangelane? Kas kangelasi on üldse olemas?

Ilmselt on igal inimesel oma ettekujutus kangelasest ning see ei peagi teiste arvamusega kattuma. Kindel on aga see, et ajakirjandus aitab kaasa kangelaste tekkele. See on juba iseasi, kas need kangelased on ühiskonna silmis positiivsed või negatiivsed.

Kangelaste arutelus oli kõigil võimalik oma sõna sekka öelda. Nii kasutas üks noormees juhust ja avaldas arvamust, et ka lihtsad inimesed, kes ei satu oma suurte tegudega meediapilti, võivad olla väga huvitavad kangelased. Kellegi elu päästnud inimene võib olla palju heroilisem kui leheveergudelt tuttav staar.

Berendson tõi välja asjaolu, et ajakirjandusel on keeruline leida neid lihtsaid kangelaslikke tavainimesi üles. Muttika lisas, et negatiivsete lugudeni on ajakirjanikel lihtsam jõuda, sest hädasolija võib näha ajakirjandust viimase õlekõrrena ning nii jõuab tema lugu suurema tõenäosusega avalikkuse ette.

Kuulajate seast ütles sõna sekka ka Eerik-Niiles Kross, kelle sõnul on kangelane selline inimene, kes ajab oma asja ega lase end meediast häirida.

Aga kui inimene on kord juba kangelane, kas ta on selle tähesäraga kaetud igavesti? Ilmnes, et vale sammu korral võib üsna lihtsalt langeda antikangelase staatusesse, negatiivsed teod jäävad rahva mällu ikka paremini kui positiivsed.

Kuidas peaks meedia serveerima auditooriumile antikangelasi? Kas enesetaputerroristide näopildi avaldamine meedias on õigustatud? Herodes arvas, et kui selline tähelepanu on terroristi elus ainus suur hetk, siis oleks mõttekam nad sellest üldse ilma jätta.

Kross teatas, et läbinisti positiivset kangelast polegi üldse olemas. Herodes lisas, et eestlane ei taha, et keegi oleks ideaalne – kangelane peab olema inimlik.

Postimehe ala poole kõndides suutsin enda silme ette manada mitmeid pilte kangelastest, aga sealt poolteist tundi hiljem lahkudes mõlgutasin mõtteid hoopis selle üle, kas kangelast kui sellist üldse eksisteerib.

Tööle tahetakse 20-aastase töökogemusega noori

Tööeluala lavale astusid esimese festivalipäeva alguses töö- ja terviseminister Jevgeni Ossinovski, töötukassa juht Meelis Paavel, ametiühingute juht Peep Peterson ja Eesti Tööandjate Keskliidu juht Toomas Tamsar, et Urmas Vaino juhtimisel arutleda teemal “Ühiskondlik suhtumine töösse ja töötusesse”.

Eestis on ligikaudu 702 000 tööealist inimest, seega puudutab see teema paljusid. Reede keskpäeval kogunesid karget õhku trotsides Vallitorni lähedal paiknevale silmatorkavalt oranžile tööelualale arutelu kuulama valdavalt keskealised ja vanemad inimesed, aga siin-seal võis istumas märgata ka noori.

Foto: Anna Markova

Vasakult: Urmas Vaino, Peep Peterson, Toomas Tamsar, Jevgeni Ossinovski ja Meelis Paavel. Foto: Anna Markova

 

Arutelu algul tõid vestlejad välja viimase 30 aastaga tööturul toimunud olulisemad muutused. Tööturul on ettevõtlusvabadus ning olulist rolli tööturu muutumisel on mänginud Eesti taasiseseisvumine. Varem peeti töötamist paratamatuseks, aga nüüd on kinnistunud nii mõneski inimeses arusaam, et tal on õigus elada head elu ka töötamata. Kui varem oli tavaline, et inimene töötas 30-40 aastat ühes ettevõttes, siis nüüd ollakse ühe töökoha peal mõned aastad ning terveks eluks pole töökoht kellelegi tagatud. Samuti on inimese tööelu tunduvalt pikem kui varem ning pensionit ei suudagi paljud ära oodata.

Ossinovski märkis, et rutiinsed tööd kaovad, asemele tulevad masinad ning loovust nõudvad tööd. Tehnoloogia on lihtsalt muutumas odavamaks kui inimese palkamine. Peab arvestama ka sellega, et elu jooksul tuleb ligi kolm korda elukutset vahetada, seega on saanud aktuaalseks elukestev õpe.

Tamsar rääkis, et töötaja valikuvabadus tööturul on suurenenud, seda eriti rahvarohketes piirkondades. Pakkumine tööturul on märgatavalt suurem kui nõudlus. Tema sõnutsi peaksid inimesed mõtlema endast kui teenusepakkujast, mitte kui töölisest.

Eestis on ligi 39 000 noort, kes ei õpi ega tööta, ning 130 000 praegu töötavat inimest on varsti kadumas tööjõuturult. Kes neid inimesed asendaks? Välja pakuti välistööjõu sissetoomist, eakamate ja vähemvõimekamate inimeste tööle rakendamist ning samuti vajadust motiveerida neidsamu noori, kes praegu jõude on.

Aga kes need noored on, kes ei omanda enam haridust, aga pole ka tööturul rakendust leidnud? Selle numbri taga peituvad näiteks ühiskonnast väljakukkunud, sealhulgas narkomaanid. Osa sellest grupist moodustavad 20ndates eluaastates noored, kes elavad endiselt vanemate juures ja pole  tööotsa leidnud. Samuti puudub selge ülevaade välismaal töötavate noorte hulgast.

Arutelul kõlas mõte, et noored ei taha Töötukassasse abi saamiseks pöörduda kohe pärast kooli, sest nad pole ju tööd kaotanud. Tööturult tõrjutuid tuleks hakata aga uue süsteemiga tagasi tooma. Ossinovski tõi näite, et Hamburgis on haridus-, sotsiaal- ja töönõustamine kõik kokku toodud ning arvas, et Eestis peaks püüdlema sama.

Mis on veel meie töömaastikul valesti? “Tööandjad eeldavad, et tööle tulev noor on hakkaja, maailma näinud ja 20-aastase töökogemusega,” võttis Peterson kokku probleemi, millega peavad paljud noored tööd otsides silmitsi seisma.

Ossinovski arvates ei tohiks 13-14-aastaseid vati sees hoida ning nad peaksid selles vanuses kätte saama oma esimese töökogemuse.  Lisaks tuleks rohkem rõhuda haridussüsteemi praktilisusele, et koolist tuleksid loovad ja hea meeskonnatööoskusega inimesed, mitte autoriteetsusele allujad. Koolis tasuks rohkem teha pikemaajalisi projektitöid, et noored õpiksid planeerima oma aega ja arendaksid enesekontrolli.

Ossinovski rääkis oma kogemusest, et tänapäeval lapsi mustikaid korjama palgata on üsna raske, aga tema enda lapsepõlve ajal tegid noored suvel palju parema meelega füüsilist tööd. “Noorte arusaam töötamisest on muutunud – töö peab olema fun ja ei tohi eraelu segada,” lisas Paavel.

Tagurpidi tööintervjuu näitas, kui oluline on tööandjal osata end müüa

Tööeluala esimese festivalipäeva lõpetas huvitava rollimänguna tagurpidi tööintervjuu, kus intervjueerijaks oli noor tööotsija ja vastajateks kolme suurorganisatsiooni – töötukassa, Swedbanki ja Omniva – personalijuhid.

Tagurpidi tööintervjuu eesmärk oli tuua fookusesse tööandja maine ja enda turustamine. See on saanud tööandjate jaoks muutuval tööturul üha olulisemaks, kuna töökäsi jääb Eestis aina vähemaks: kui veel kümme aastat tagasi said tööandjad valida rohkete tööle kandideerijate seast, siis praegu on murekohaks nii uute töötajate leidmine kui ka olemasolevate hoidmine.

Tagurpidi tööintervjuu. Foto: Tauno Tõhk

 

Noore tööotsija rolli haaras Kaisa-Triin Karu, kelle jaoks on tööandja turundus ka väga südamelähedane: ta on sarnases valdkonnas tegeleva ettevõtte Brandemi kaasasutaja. Kaisa-Triinu küsimused olid konkreetsed ja tabavad, mis võisid olla vastajatele ka ebamugavad, või ei olnud nad alati oma vastustes kindlad. Kindlasti tegid nad aga kõik, et jätta endast võimalikult hea mulje. Kas ei kõla justkui tavapärane tööintervjuu?

Tööotsija soovis muu hulgas teada nii võimaliku tulevase tööandja väärtuste kohta, kui rahulolevad on nende olemasolevad töötajad, milline on organisatsiooni juhtimisstiil. Lisaks uuris ta, kui valmis on tööandjad värbama noort inimest, kelle ootused tööle ja karjäärile on ehk veidi teistsugused kui vanematel kolleegidel: paindlik tööaeg ja -keskkond, võimalused eneseteostuseks, tööprotsesside kiirus, tööandja sotsiaalne vastutus.

Näiteks küsis tööotsija otsekoheselt: „Kas oleks võimalik töötada turundusspetsialistina täistööajal, aga kolmapäevast pühapäevani? Mul on esmaspäeval ja teisipäeval lohesurfi koolitused.“ Kõik personalijuhid olid ühel meelel, et selline soov on kontoritöötaja kohta ootamatu, kuid olid valmis mõtlema sobivate lahenduste peale. Ühtegi näidet, et nende olemasolevad töötajad on niivõrd erineva tööajaga, ei osanud nad aga tuua.

Tööintervjuud jälgis kõrvalt CV Keskuse värbamiskeskuse juht Renita Käsper, kelle sõnul näitab üldine kogemus, et tööandjate müügioskused ei ole tavaliselt kuigi head. „Tihti ei ole personaliinimesed justkui ise ka veendunud, et nad tahaks oma ettevõttes töötada. Nad peaks paremini läbi mõtlema, mis teeb neist erilise ettevõtte, miks peaks töötajad tahtma nendega liituda. Seejuures on noorte värbamiseks vaja veidi teistsugust strateegiat, mis neid paremini kõnetaks,“ selgitas ta. Tööotsija nõustus ja ütles, et alustada võib isegi lihtsatest asjadest, näiteks tõmbavad noorte pilku juba kasvõi julged töökuulutused.

Intervjueerijale kohaselt tänas Kaisa-Triin vestluse lõpus intervjuule tulijaid ja lubas nendega paari päeva pärast ühendust võtta ja anda teada, kas soovib nende ettevõttega liituda. Jääme ta otsust põnevusega ootama!

Jüri Saar: tuumafüüsik ja kolmanda-silma-mees ei saa kuidagi olla võrdsed eksperdid

Suurte narratiivide dekonstrueerimine maailmas on viinud tänase olukorrani, kus kõik tõed tunduvad olevat nii suhtelised, et tõde kui selline on lakanud olemast, tõdes kriminoloogiaprofessor ja vabaerakondlane Jüri Saar Arvamusfestivali arutelul ”Milline -ism meid päästab?” ja pakkus lahenduseks uusrealismi.

Jüri Saar. Foto: ERR

 

Ta kutsus ka üles tagasipöördumisele valgustatuse juurde.

”Tuleb aru saada, et see, kui meil telesaates on tuumafüüsik ja mõni n-ö kolmanda silma mees kõrvuti justkui võrdsete ekspertidena, ei vasta tegelikkusele,” märkis Saar.

”Kõikide päästmine mõne -ismi läbi pole võimalik”

Kolumnist ja finantsspetsialist Hardo Pajula iseloomustas oma suhtumist kõikvõimalikesse -ismidesse telesarja ”The Wire” autori ühes intervjuus välja öeldud sõnadega.

”Ismidesse uskuv inimene võib ühes küsimuses olla täiesti mõistlik, teises asjas aga täielik idioot,” vahendas Pajula.

Tema hinnangul oli üks esimestes -ismides, mis tänapäevastuvat inimest määratlema hakkas, natsionalism.

”Veel 150 aastat tagasi määratles Eesti alal elanud inimene end esmalt näiteks talupojana ja teiseks – võib-olla, aga mitte kindlasti sedagi – kristlasena. Eestlus on hilisem konstruktsioon. Nii et natsionalism oli ees ja teised -ismid tulid hiljem riburada pidi järele.”

Kommenteerides arutelu pealkirja, tõdes Pajula, et päästmisest rääkides on inimene juba enese teadmata kasutanud kristlikku kontseptsiooni.

”Päästmine, lunastus on kristlik arusaam. Kõikide päästmine pole tänapäeval asi, millest oleks mõtet eriti rääkida. Pääsemine on sügavalt isiklik tunnetus, eks see selgub surma hetkel, kui hästi me ennast tunneme. Aga mingit üldist -ismi, mille abil kõik päästa, pole olemas,” hindas Pajula.

Artikkel ilmus err.ee portaalis.

Pop-up terviserada Arvamusfestivalil

Spetsiaalselt Arvamusfestivali jaoks on Paide vallimäele tekitatud ajutine terviserada, mis ootab jalutajaid tutvuma festivalialaga, tundma rõõmu liigutamisest, hingama värsket õhku ja nautima vaadet.

Arvamusfestivali terviseraja finiš. Vasakult Alo Lõoke ja Kiira Udu. Foto: Mehirt Emmus

 

Kui keegi nüüd mõtleb, et pole vastavalt valmistunud või ei hakka festivali ajal pikka teekonda ette võtma, siis ei maksa muretseda: rada on kõigest 650 meetrit pikk ja jõukohane igaühele. Arvamusfestivali fotograafi Mehirti ja SA Eesti Terviserajad juhi Alo Lõokesega võtsime üheskoos teekonna ette ja vaatasime, mida kaheks päevaks loodud rada pakub.

Rada on üles seatud nii, et seda läbi jalutades tekib eneselegi ootamatult ülevaade kogu festivalialast. „Kui muidu otsivad külastajad arutelualasid numbrite järgi, siis terviseraja abil jäävad kõik punktid niisamagi tee peale,“ rääkis terviseradade aktivist Alo Lõoke ning lisas, et liikumine arutelude vahel teeb mõtteteravusele ainult head.

Arvamusfestivali terviseraja stardipunktis on võimalik osa võtta loosimismängust – täites lühikese ankeedi ja vastates paarile küsimusele, võib loosiõnne korral võita oma isikliku terviseraja, kas siis koju, kontorisse või kooli.

Meil kulus raja läbimiseks umbes kümmekond minutit. Jalgade puhkamiseks polnud peatusi tarvis, küll aga piltide jäädvustamiseks ja festivali miljöö hoomamiseks.

Üle Eesti on hetkel alalisi väliterviseradu üles seatud 102 ja siseradu 15. Terviseradade loomisel on suureks toeks olnud Swedbank, sooviga pakkuda võimalikult paljudele inimestele tasuta liikumisvõimalust, igas Eestimaa nurgas ja kõikidel aastaaegadel. Swedbank oluline partner ja suurtoetaja ka Arvamusfestivali elluviimisel.

Rohkem infot terviseradade kohta:
Arvamusfestivali terviserada
Terviserajad Facebook

Kas põllumajandusel on kohta nutimajanduses?

Milline roll on Eesti majanduses traditsioonilistel majandusharudel nagu põllumajandus ja toidutootmine? Mis teeks põllumajandusest riigi ja valitsuse jaoks prioriteetse majandusharu? Kuidas peaksime põllumajandusest rääkima, et olla usutavad ja saada põllumajandussektorile vajalikku tähelepanu? Just niisuguste küsimuste üle diskuteerisid maaelualal Meelis Mälberg, Martin Rand, Margus Muld, Margus Mets ja Toomas Kevvai.

 

Moderaator Roomet Sõrmus teeb arutelu käimatõmbamiseks kuulajate seas küsitluse, mis kellelgi põllumajandusega esimesena seostub. Kostuvad näiteks teravili, maaelu ja seakatk. Hüüan entusiastlikult: “Piim!” Linnatüdrukuna pole mul erilist aimu, millest juttu tuleb, aga olen põnevil saamaks teada, mis praegu põllumajanduses toimub. Kohe alguses jääb kõlama nukker mõte, et bürokraatiamasinaga võitlemise kõrval oleks tootmine rohkem nagu hobi. Palju auru läheb meeste sõnul sellele, et olla n-ö toetuskõlbulik, vastata normidele ja mitte trahvi saada. Tänane olukord näitab arutlejate sõnutsi, et võrreldes teiste Euroopa riikidega ei ole meie võimalused toetusi saada nii head. Siinne lahendus võiks olla see, et meie põllumehed paneksid pigem seljad kokku, mitte ei kakleks pisku pärast, mida ei jagata võrdselt.

Diskuteeritakse ka selle üle, et meedias võiks raha küsimise ja saamise asemel esile tõsta tegusid. “Positiivse näitena tooksin välja Avatud Talude päeva,” märgib Margus Mets. Arutlejate sõnul ei saa üle ega ümber toetustest. “Toetustest tuleb rääkida, aga rohkem argumenteeritult, loosungid ei mõju,” leiab Meelis Mälberg. Samas on 20 aastaga tekitatud hea baas, kust edasi minna. “Viimase kümne aastaga on areng olnud meeletu,” leiab Roomet Sõrmus.

Arengut näitab ka see, et tehnoloogia kasutamine kasvab väga kiiresti. “Eesti põllumees on tohutult innovatiivne,” leiab Martin Rand. Ühe oma sõnul hullu ideena pakub ta välja virtuaalse konsolideerumise. “Mõni Eesti põllumees võiks hakata koondma enda alla suuri tootjaid, et müüa neile otse näiteks kartulikrõpsu toorainet,” viskab Rand idee õhku. Lõppeks jääb minu jaoks kõlama mõte, et väga oluline on see, millist pilti kujundavad põllumehed endist ise, ja ehkki nutimajandus ei olegi selles keskustelus tegelikult keskne teema, peaks põllumehed maaeluentusiastide sõnutsi olema võimalikult uuendusmeelsed ja innovaatilised.

Postimehe arutelu: Kas robotid võtavad meie töö ja leiva?

Lähikümnendil võtavad robotid osa töökohti tahes-tahtmata, tõenäoliselt toob see osale ühiskonnast kaasa halvema elu, kõlas Postimehe arutelus teemal “Kas robotid röövivad meie töö ja leiva?”.

Tänasel Paides toimuval Arvamusfestivalil püstitasime küsimuse, kas robotid võtavad tulevikus meie töö ja leiva. Lühikene vastus on, et lähitulevikus ja osaliselt küll. Sel meelel olid kõik kolm Postimehe arutelusse kutsutud inimest: TTÜ võrgutarkvara professor Tanel Tammet, valitsuse infonõunik Siim Sikkut ja tehnoloogiajakirjanik Hans Lõugas. Küll aga rõhutas Tammet, et jutt käib praegu siiski väga konkreetsele tööle keskenduvatest robotitest, kuna kõiksugu tegevusi, rääkimata spontaansest isemõtlemisest, on praegu masinatele õpetada ikkagi väga keeruline. Viimased, nii-öelda loomingulise mõtlemisega masinad, on pigem saja aasta tagune tulevik.

Vasakult: Tanel Tammet, Siim Sikkut, Hans Lõugas, Riin Aljas, Liis Kängsepp. Foto: Jaanus Lensment/Postimees

 

Teisalt tõdesid Sikkut ja Lõugas, et ehkki sõna robot seostub inimestele sageli füüsilise metallolendiga, tähendab tööde automatiseerimine pigem tarkvara: isesõitvate autode puhul ei keera rooli robot, vaid seda teeb sisuliselt arvutikood, ning samuti on lugu paljude teiste ülesannetega. Seda enam, et ehkki robotid hakkavad esmajoones üle võtma pigem lihtsamaid töid nagu postiteenus, tehasetöölised või kassiirid, asendatakse programmidega üha enam ka nii-öelda valgekraede ameteid nagu raamatupidajad, finantsanalüütikud, veebiajakirjanikud või reisikorraldajad. “Samas peame meeles pidama, et ükski amet ei kao täielikult, pigem asendame masinatega mingi osa sellest tööst, ning inimesele jääb tulevikus väiksem osa, mis tähendab millegi uue välja mõtlemist,” selgitas Sikkut.

Uurides neilt, mida teha aga inimestega, kes robotite tõttu tööst ilma jäävad, tõid Sikkut ja Lõugas optimistilkuma külje pealt välja, et tehnoloogilise arenguga tuleb töökohti ka alati juurde, sest uued lahendused nõuavad ka haldamist. Pigem on probleem selles, et praegu tööturul olevate inimeste oskused ei lähe kokku nende uutel töökohtadel vajaminevate nõudmistega.

Nii nägid nad lahendust paindlikkuses: nii inimese kui ka riigi tasandil. Lõugas tõi näite brasiillasest, kes pole olümpiamängude käigus tekkinud rahapuuduse tõttu mitu kuud palka saanud. Mehel ei jäänud üle muud, kui hakata sõitma Uberit, mida ta sai aga teha seetõttu, et riigis on piisavalt paindlikkust, et lubada sellist jagamismajandusel põhinevat mudelit. Teisalt on vaja paindlikkust ka inimese tasandil, et ta suudaks end sundida piisavalt palju riskima, et kaaluda uusi ja teistsuguseid töid. Nii peaks tuleviku 50-aastased suutma uut eriala õppida mitte vaid kord elu jooksul, vaid pigem kaks kuni kolm korda.

Seda, missuguseks muutub maailm tulevikus, millal saavad meist robotite “väikesed sõbrad”, millal kaob piir inimeste ja robotite vahel, mis riigid on töö automatiseerimisega esirinnas ning kas robotite võidukäigu puhul võiks inimesed üldsegi töö tegemise ära lõpetada, vaata Postimehe veebis olevast hommikuse arutelu salvestusest.

Artikkel ilmus postimees.ee portaalis.

Seitse tõsisemat arutelu

Arvamusfestivali arutelude teemad varieeruvad alati seinast-seina. Kavast leiab meelepärast mõtteainet igaüks, kes vähegi soovib, viitsib ja tahab kaasa rääkida. Teiste seas on teemasid, mis oma tõsidusega jäävad pisut rohkem silma. Muidugi on hinnang tõsidusele subjektiivne, sest arvamused teadupärast on erinevad. Mõned nopped tõsistest teemadest leiab alljärgnevalt.

Foto: Anna Markova

 

Vägivalla temaatika võib kindlasti liigitada tõsiseimate sekka. Vägivald pole ainult vägivallatseja ja ohvri probleem, vaid puudutab meid kõiki. Vägivalla ja kiusamise leevendamisest ning kogukonna sekkumisest sellesse mõtiskletakse aruteludel „Kellest algab kiusamisvaba elutee?“, Väärtuspõhise hariduse alal, 12. augustil kell 17 ning Vägivald koduseinte vahel pole ühe pere probleem“, Laste ja perede alal, 13. augustil kell 12.

Hea on tõdeda, et kõiki kavas olevaid teemasid annab omavahel seostada. Kui pidada maha üks pikk vestlus, tuleks enamik teemadest kõneaineks. Nii on seotud eelnevalt esile toodud arutelud järgmisega. Et maailm oleks parem paik, tuleb alustada iseendast – sel teemal saab mõtiskleda ja kaasa arutleda: „Maailmakohvik: mida saan teha mina parema maailma nimel?“, Arengukoostöö alal, 12. augustil kell 12.30, millele sekundeerib Kuidas me saame Eestile kinkida miljon head kodanikku?“, Eesti vabariik 100 alal, 12. augustil kell 16.30.

Tänasel päeval pole enam mingi eripära see, et pered ei püsi koos igavesti ja lahkuminekud lastega paaridelgi tulevad aina sagedamalt ette kui näiteks 20 aastat tagasi. Siinkohal ei saa kellegi õlule süüd lükata, sest mured ja probleemid tekivad ikka paljude asjaolude kokkulangemisel, samuti teatud tegemistel ja tegemata jätmistel. Oluline on, et peale lahkuminekut säiliksid lastel mõlemad vanemad ning viimased ei jätaks teist vanemat ega lapsi hooletusse. Teemat lahatakse lähemalt: „Vanemlus peale lahkuminekut“, Laste ja perede alal, 13. augustil kell 14.

Juba aastakümneid, kui mitte kauemgi on levinud arusaam, et meespool peab olema tugev, ei tohi välja näidata tundeid ega omada emotsioone ning nõrkusi. Poisikesest peale kinnitatakse neile, et „mehed ei nuta“. Ometi pole selline nö mehelikkuse pealesurumine meeste tervisele ja heaolutundele kasulik ning kas see tegelikult üldse ongi mehelik? Teema võetakse pulkadeks arutelus „Oled mees või ei ole“, Laste ja perede alal, 13. augustil kell 16.

Muidugi ei puudu festivali mõttevahetustelt sisserände teema. Kõikide kirgi köitev vestlusteema harutatakse lahti arutelul „Sisserändaja – oled sa tont või inimene?“, Rändealal, 13. augustil kell 15.30 ja osalusdraamas „Kuidas õpetada armastama pagulast?“, Väärtuspõhise hariduse alal, 13. augustil kell 15.

ERR viib Arvamusfestivali Paidest välja

Üks Arvamusfestivali toetajatest on Eesti Rahvusringhääling, kes toob mitmed arutelud tele ja raadio vahendusel ka nendeni, kes Paides Arvamusfestivalil ei viibi.

Reede õhtul kell 19.30 on pooleteise tunni jooksul Mihkel Kärmas vastakuti presidendikandidaatidega. Sellega saab avalöögi presidendiralli ETV eetris.

“Nagu juba tavaks on saanud, lähevad mitmed raadiosaated eetrisse otse festivali alalt. “Olukorrast riigis” avab festivali reedel Raadio 2 eetris, kell 14.05 on Raadio 4 eetris venekeelne debatt Euroopa täna, kus osalevad Marina Kaljurand, Urmas Paet ja Marko Mihkelson. Laupäeval saab otse Paidest kuulata Vikerraadio saateid Rahva teenrid ja Vastasseis,” kirjeldas planeeritud otseülekandeid ERRi turundusjuht Kristel Maran. Lisaks sellele on festivalialal reporterid, kes salvestavad festivalil toimuvat erinevate põnevate intervjuude näol.

Samuti on võimalik kõike rahvusringhäälingu teemaalal kõneldavat näha ja kuulda läbi ERR’i veebiportaali. “Muuhulgas toimub ERRi laval kaks venekeelset ja üks inglise keelne debatt: telekanali ETV+ eestvedamisel arutletakse kodakondsuse teemadel, sellele järgneb juba eelpool mainitud Raadio 4 saade Euroopa täna ning koostöös Tallinna Ülikooliga veab ERR ingliskeelset debatti “Mida elevant minust mõtleb ehk teised meist”,  milles osalevad hetkel Eestis viibivad välisajakirjanikud peegeldavad enda muljeid Eestist. Lisaks nendele on veel hulk põnevaid eestikeelseid debatte, Festivali lõpetab laupäevaõhtul kell 20 otseülekanne Paide Keskväljakult Parlamendierakondade esimeeste debatilt.  Täpset ERRi lava ja ülekannete kava ja festivaliuudiseid näeb otseaadressilt: err.ee/arvamusfestival,” rääkis Maran ning lisas, et festivalil toimuv on nähtav ka vastvalminud ERR Uudiste mobiilirakenduses.

Marani sõnul pakuvad ülekanded võimalust arutelukultuuril levida ka sinna, kuhu ta muidu nii kergesti ei jõuaks. “Ülekanded festivalilt tagavad, et arvamuste vahetus ei jääks ühe kindla seltskonna mõnusaks äraolemiseks, vaid sellest oleks võimalus osa saada ka nendel, kes Paidesse  ise kohale ei sõida. ERRi kohuseks on informeerida ja harida ning vahendada olulisi Eestis toimuvaid sündmusi, mida Arvamusfestival kindlasti on.”