Foto: Tauno Tõhk
On laupäeva õhtupoolik ja ma istun Vallimäel, tee servas murul. Ümber minu sumiseb Arvamusfestival ja augustikuine Paide linn.
Seda, mis kõikjal mu ümber toimub, on raske sõnadesse panna. Asja ei tee lihtsamaks ka fakt, et ühte meelt – just nägemist – pole mul võimalik kasutada. Ja ei, see ei ole Labürintteatriühenduse G9 järjekordne kultuurišokk, vaid päriselt ongi nii. Kuid mis siin siis toimub, kuidas kirjeldada festivali pelgalt helidega?
“Näe, anna see Greetele.”
“Teil on ju mitmeid kogemusi Hiinas viibimisega.”
“Tere õhtust!”
“Lähme mänguväljakule!”
“Siit saab jäätist ka!”
Need on vaid mõned lausekatked, mida ümbritsevast suminast võib eristada. Mitmetelt aruteludelt kõlav jutuvada seguneb justkui üheks suureks sõbralikult sädistavaks linnuparveks, mida omalt poolt toetab taevas herilasena põristav videodroon ja taamalt kostev džässiklubi bassikäik.
“Huvitav, kas taevas on pilvi või mitte,” mõtisklen endamisi. Käekell näitab “Mostly sunny,” kuid mind see teadmine eriti edasi ei aita. Üleval puulehtedes sahistav tuul on hootiselt üpriski vali ja jahe. “Mis puud need õigupoolest siin Vallimäel ongi? Heli järgi arvates okkalised igatahes mitte,” tekib kohe ka teine küsimus. Plaanisin seda eile mitmelt inimeselt küsida, kuid läks meelest.
Ka õhustik ja inimeste hääletoon on siin teised, kui tavaliselt festivalil olen harjunud. Viibin oma elus esimest korda festivalil, kus muusika kuulamise asemel räägitakse. Ümberringi ei kosta dialooge teemal, kuhu järgmisena sööma võiks minna või kas õhtul aftekas ka tuleb, vaid korduvalt üle Vallimäe jalutades jäävad kõrvu sõnad nagu pagulased, Euroopa, meie, Eesti. Inimesi võib märgata üksteisega asju arutamas ja omakeskis arvamust avaldamas; nii teeservas, mõnel arutelul tagareas kui džässiklubi juures, Eestimaist siidrit rüübates.
Festivali teine päev on kohe-kohe lõppemas. Jäänud on veel parlamendierakondade esimeeste debatt, stand-up teater ja mis seal salata, ka aftekas. Mitmete söögikohtade juurest kandub õhtuse tuulega minuni küpsevate pirukate, šašlõki ja veel millegi ebamäärase, kuid magusa aroome.
Ma ei suuda esimese hooga meenutada, millal viimati sõin. Oli see hommikul? Või lõuna ajal? Muljeid ja uusi kogemusi on nii palju, et taban end soovimas, et inimene ei vajaks pidevalt toitmist. Sest festival on nii kirev ja häid mõtteid täis, et iga sekund nende püüdmiseks tundub väärtuslik. Avan telefonis Facebooki.
“Kus oled?” kirjutan tiimikaaslasele, kes läheduses viibib. “Lähen ühikasse kohe,” saabub vastus.
Palun end kaasa võtta. Ehkki Paide pole just keeruline linn, on pea 10,000 osalejaga festivalil ühel pimedal üksinda peaaegu võimatu liikuda.
Sestap liigumegi koos sõbrannaga Vallimäelt alla, jättes Arvamusfestivali hetkeks seljataha oma mõtteid mõlgutama. Mööda vaikseid Paide tänavaid sammudes meenub mulle eile täiesti juhuslikult kuuldud hõige: “Hea biit!”
Ja mis seal salata. On tõesti hea biit sellel Arvamusfestivalil. Eks te kuulake ise.