Raag osales koos ETV+ peatoimetaja Darja Saare, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse meediajuhi Natalja Kitami ja endise teleajakirjaniku Maksim Rogalskiga eelmisel laupäeval Arvamusfestivali eelüritusel Narvas arutelus „Kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise?“ ja andis pärast seda intervjuu Arvamusfestivali lehele.

Milline tundub olevat põhiline arvamus, mis inimestel tänase (30. mai) vestluse põhjal inforuumist ja võimalikust infosõjast on?

Arvamusi on väga mitmeid, täna oldi pigem leebed. Siin ei olnud raevukaid ühe või teise poole võitlejaid, isegi kui arutlejad omasid kindlaid seisukohti, olid nõus tunnistama, et ka teiste poole argumendid moodustavad osa tõest.

Kuidas tundus meelestatus ETV+ suhtes?
Saime teada seda, mida saab parandada vaid ajaga. Tundub, et ETV+ pigem umbusaldatakse. Ekstreemsematel juhtudel arvatakse, et tegemist on kanaliga, mis peab hakkama edastama valitsuse teadandeid või tegelema kohalike venelaste ajupesuga. Eks aeg näitab, mis sellest tuleb. Kõik tänased rääkijad kinnitasid aga programmilisi seisukohti, mis on väga kaugel sellest, et hakata puhtalt valitsuse hääletoruks. Igaühel on oma südametunnistus, millest tahetakse [uues kanalis töötades] lähtuda.

Mis oli see arvamus või mõte, mis teile osalejate seast silma paistis?
Kõige huvitavam oli vist see arutelu elavnemise koht, kui mõistsime, et me teame teineteisest päris vähe – eesti ja vene kogukond üksteistest. Narva ei tea, mis mujal Eestis toimub ja ka muu Eesti kardab natuke seda, mis Narvas on. Selle puhul ei aita õigete sõnade kasutamine, vaid inimesed peavad üksteisega suhtlema. On oluline, et toimuks teineteise vahel sotsiaalsed seosed.

Niisiis olukord ei ole päris lootusetu, sest probleemi teadvustatakse?
Ma ei saa küll kohe ühtegi lootuskiirt leida, sest teame, et Ida-Virumaa on maakond, kus praegu toimub kõigist Eesti maakondadest kõige kiirem väljaränne ja see on suurim Eesti regionaalarengu probleem. Võiks öelda, et Põlva või Ida-Virumaa on suhteliselt sarnased: noored lähevad ära, vanad jäävad. Tuleks leida tasakaal, sest mujale mineku põhjuseid ei ole päriselt ette näha. Suur küsimus ei ole mitte emotsionaalsest keskkonnast ja selle üle arutamisest, vaid esimene asi on kindlustada, kas maakonnas on töökohti ja kas tegelikult on elukeskkond olemas või mitte. Selles suhtes ei saa ma täna öelda, et oleksime koerast üle saanud.

Kas ja milline oleks olukorra parandamisel meedia roll?
Meedia ülesanne on seda probleemi üleval hoida. Kui see maha vaikida, ei ole ka kellelgi survet sellele rohkem mõelda. Aga kui palju me siin ka väga muuta saaks? Näeme, et n-ö sisemaise migratsiooni ja Narvast läände mineku taga on unistus ilusast ja kergest elust. Kuid see, et Narva elu jõuaks samale järjele nagu läänemaailma suurlinnade sädelus – sellega on ikka tõesti suured probleemid.

Aga eks ole ka Tallinn neist sädelevatest suurlinnadest arengu poolest üsna kaugel…
Jah.

On teada, et meedia oma erinevates vormides ei ole enam ammu tüüpilise massimeedia moodi, suhtlus ei toimu vaid ühesuunaliselt toimetustelt auditooriumile. Kas praegu ei peaks olema hoopis selline faas, kus meediaspetsialistid õpetavad inimestele, kuidas infot selekteerida?
Jah.

Aga kuivõrd on praegu inimestel inforuumis orienteerumise tarkust?
Tegelikult seda ei eriti ole. Kui praegu antakse koolides valikainena meediaõpetust, siis kui seni keskendus see artikli kirjutamisele või ühe videoloo tegemisele, siis võib-olla peaks praegu esmalt keskenduma meediakriitikale või teadlikule meediatarbimisele. Kui räägime infosõjast, siis esimene samm on ikkagi teadlikkus, seejärel ka valmisolek teistsuguste inimestega ühel moel elama. Eesti on siiski de facto erineva taustaga inimeste kodumaa.

Meenutage, palun, mis teie arutelu algul arvasite, kas hetkel on käimas infosõda või on inforuumis hetkeline torm?
Mina ütlesin, et see on valesti püstitatud küsimus, sest võiksime ju alguses küsida ka seda, kas meil on erinevate arvamustega inimesi või kas meil on erineva poliitikaga riike ning kõik järgnev on vaid küsimus selles, kui raevukalt oma seisukohti kaitstakse.

Kas võib ka siis olla, et nt Vene väga agressiivne meediakajastus ei mõjugi meile, sest oleme harjunud teistsuguse suhtlusega?
Infosõda ei saa eraldi käsitleda. Info on üks osa mingisugusest riikidevahelisest või ka huvigruppide konfliktist. See on vaid üks aspekt, millega tahetakse oma suuremat eesmärki saavutada. Selles suhtes ei tähenda ainult n-ö informatsioonivõit mitte midagi. Seepärast arvangi, et alati tuleks tegeleda ka konflikti enesega, mitte vaid dekoratsioonidega.

Ning viimaks: kuidas teile üldiselt Narva eelfestival meeldib?
Minu arvates on väga lahe. Minu vanaema ja vanaisa olid narvakad ja põhimõtteliselt peaksin ka samuti tundma end natuke narvakana. Kõik taolised üritused, mis seovad Narvat muu Eestimaaga, ongi kõige parem asi. Veelkord: senikaua, kuni asi on ainult deklaratsioonide tasandil (kuigi seegi on oluline, et ka sõnade tasandil tunnistaksime, et Narva on Eesti osa), siis on see täpselt see üritus, mis võiks Narvas olla.

Ja lisaks sellele on meil ju nüüd ka Darja Saar ja Natalja Kitam, kes ütlevad, et hakkame reaalseid tegusid tegema.
Just-just!

30. mail arutlesid Narva [eel]arvamusfestivalil ETV+ peatoimetaja Darja Saar, valitsuse psühholoogilise kaitse nõunik Ilmar Raag, Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse meediajuht Natalja Kitam ja endine teleajakirjanik Maksim Rogalski koos Arvamusfestivali osalistega teemal „Kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise?“. Arutelu kokkuvõtte leiad siit.

„Olen üllatunud, kui äge see ruum siin on, sest ma pole selles lossipargis varem ühtegi üritust näinud. Need kaks asja – Arvamusfestival ja lossipark – lihtsalt väga hästi sobisid kokku,“ sõnas Aet Kiisla, üks eelfestivali korraldajatest.

Tõepoolest, laupäeval Peetri väljakule jõudes polnud mingit kahtlustki selles, mis Narvas toimub: Arvamusfestivali suur helesinine A-täht paistis kutsuvalt Hermani kindluse esisest pargist. Lähemale jõudes tervitavad tuttavad kirjud võrkkiiged, naeratavad asised inimesed ja nii mõnigi leheveergudelt või telepildist tuttav nägu.

Kuid et ilm oli suurepärane ning osalistel alal mõnus pesitseda, oligi sõnarokkimine muretu ja lihtne. Kus siis veel kui mitte Arvamusfestivalil on tunni aja sees võimalik mõtteid vahetada nii Ilmar Raagi kui ka Artemi Troitskiga? Või siis arutleda telemaastiku vanameistrite Ainar Ruussaare ja Janek Lutsuga uue venekeelse telekanali, ETV+ üle? Või hoopiski mõlgutada koos Arvamusfestivali eestvedaja Kristi Liivaga mõtteid, millised on argumenteerimise parimad stiilinäited?

Tõestatud sai seegi, et festivali saab pidada ükskõik millises keeles. Kui Arvamusfestival läheb külla linna, kus enamasti suheldakse vene keeles, siis selles keeles arutlemegi – lihtne! Nii juhtuski ka Narvas, kus arutelude põhiseisukohad tõlgiti vastavalt vajadusele kas eesti või vene keelde. Vanematele inimestele polnud see ilmselt probleem ja andiski ehk hea võimaluse oskusi lihvida. Noorematele osalistele oli see väljakutse paras pähkel pureda. Kuid hea treening sellegi poolest – kui kõigest ka aru ei saanud, hakkasid mõtted siiski liikuma. Millal näiteks sina viimati tundsid, et tahaks nii-ii väga sõna sekka öelda, kuid ei oska peas toimuvat kõneks vormida?

Narva eelfestivali osaleja. Foto: Tauno Tõhk

Taolised olukorrad panevad mõtlema, kui palju või vähe me ise igapäevaselt arvestame sellega, et vestluspartner meiega sama taustsüsteemi jagaks; ning kui palju või vähe me selle eelduse eest hoolitseme. See meenutab, et suhtluse aluseks on vaja jagatud väärtusi ja teineteisest lugupidamist. Arvamusfestivali meeskond tahaks, et tekiks ühine arusaam; et astutaks välja igapäevastest eelarvamustest ja hirmudest ning julgetaks neutraalsel pinnal mängida täiesti uute ideedega. Jääb vaid loota, et iga osaline need lihtsad tõed ka muudesse ettevõtmistesse kaasaks.

„Mulle meeldisid need arutelud, kus polnud juures tõlget, oli mõnusam kuulata ja arutelu justkui voolas. Positiivne üllatus oli ka see, kui palju sain aru vene keelest. Ja ka see, kui palju inimesed kaasa rääkisid – arutelud läksid käima! Eestlastega tavaliselt nii ei ole. Isegi siis, kui inimestel oli teistsugune arvamus, öeldi see siin välja. Arvan, et siin võiks edaspidigi väga hästi sel festivalil minna,“ leidis festivalil osalenud fotograaf Tauno Tõhk.

Seega, aitäh, Narva, et meid oma koduhoovis vastu võtsid ja mõtteruumi sisse lubasid. Meil on teineteiselt nii mõndagi õppida, hoiame siis pöidlaid pihus, et me seda päikselist laupäeva silmist ja südamest ei laseks. Taaskohtumiseni! Увидимся!

Narva [eel]arvamusfestivali korraldajad. Foto: Tauno Tõhk

[eel]arvamusfestivali haridusalal kõneldust saad lugeda siin ning inforuumi teemadel peetud vestlustest ülevaate siit. Stiilinäite festivali lõpus koostatud tuleviku Eesti loost leiad aga siit.

„Raske öelda, tundub, et on suur segadus,“ arvas mururohelises mantlis naine esimesest pingist.

„Torm! Kindlasti torm, sest infot on tõesti palju,“ nentis vanem proua arutelu-ala tagumisest nurgast.

„Mulle tundub, et see küsimus on natuke valesti esitatud. Niisamuti võiks küsida, kas inimestel on eriarvamusi või kas erinevad riigid ajavad isesugu poliitikaid. Sellest mõttekäigust edasi minnes taandub küsimus sellele, millise raevukuse astmega kaitsetakse oma arvamusi/riiki/positsioone,“ arvas Ilmar Raag, kes istus koos Darja Saare, Natalja Kitami ja Maksim Ragalskiga [eel]arvamusfestivali arutelus, mis keskendus küsimusele, kas inimesele on võimalik luua inforuumi või loob inimene inforuumi ise.

„See on võitlus inimeste hingede ja mõistuse pärast ja seetõttu pigem sõda,“ arvas Ragalski vastusteringi lõpetades.

Nõnda algas Narva [eel]arvamusfestivali suure arutelu-ala mõtisklus inforuumi kujundamise ja võimaliku mõjutamise üle. Räägitakse ju mitmel pool, et käimas on halastamatu infosõda ja kodunt nina välja pistes saame kindlasti propagandaga korraliku obaduse vastu mõistust. Ning kindlasti on Eestis inforuumist rääkides kõige suurem mure selle üle, kas kohalikud venekeelsed inimesed tarbivad piisavalt Eestis toodetud meediat, kas saavad aru ja tahavad ka kaasa mõelda.

Narva [eel]arvamusfestivali inforuumi arutelus osaleja.

„Tuleb leida erinevaid teemasid, mis inimesi liidaks. Üks neist võiks olla näiteks kultuur,“ arvas järgmine festivaliosaline. „Niisiis Arvo Pärt kahe inforuumi liitjaks?“ päris Gaškov vastu. „Aga miks ka mitte?“ vastas noormees.

Kuid nagu tõdes Maksim Ragalski, inforuumist rääkides tuleb kindlasti meeles pidada üht reeglit: see on miski, mida luuakse. Päris kindlasti asub seda tegema ka Rahvusringhäälingu uus venekeelne kanal ETV+. „Olen veendunud, et uued vene auditooriumile suunatud projektid on edukad siis, kui sisu vastab siinsete venelaste väärtushinnangutele. Eestlaste ja venelaste väärtushinnangud on erinevad,“ pani Ragalski ETV+ peatoimetaja Darja Saarele südamele, et pelgalt tõlkimisest ei ole kasu.

ETV+ peatoimetaja Darja Saar

Saar kinnitas aga läbi arutelu korduvalt: ETV+ on enamat kui üks telekanal. Vene keelde tõlgitud eesti „Aktuaalse kaamera“ uudiste tekste ei tasu sealt kunagi otsima hakata. Plaanis on teha originaalsisu, millest suur osa on tulnud rahva endi seast ning levida Facebookis, festivalidel, raamatute, näidendite ja rahvaalgatustena. Just nii pannakse alus ühisele suhtlusele, koostöö käigus tõstatakse puudutavaid teemasid ja leitakse sobiv suhtlusviis.

„Olen väsinud sellest, et keegi pidevalt ütleb mulle, kuidas otsustada, mida pean vaatama, tegema ja kuidas elama; et keegi valib välja, mida ja kuidas otsustada. Noored ja vene inimesed on sellest samuti tüdinud. /—/ Et selleks, et mul oleks hea elada, peaksin kaerajaani tantsima? Vabandust, aga mulle meeldivad hoopis ballett ja ooper. See aga ei tähenda seda, et ma ei tahaks anda oma panust riigi arengusse. /—/ Väga kaua on räägitud sellest, et peaks olema rohkem infovahetust, aitab nüüd lihtsalt rääkimisest ja teeme selle ükskord ära,“ sõnas Saar.

Natalja Kitim selgitas hiljem Arvamusfestivali blogimeeskonnale, et ETV+ on praeguseks üleskutse peale saanud enam kui 200 ideed, mis aitavad panna aluse eesti-vene ühise mõistmise platvormile, üks saabunud ideedest teostatakse sügisel. Ning et nüüd tõesti tegutsema on hakatut näitab seegi, et mõne aja eest algas 70 vene ja eesti gümnaasiuminoore meediakoolitus. Segakeelne 35-liikmeline tiim saab oskusi esimest korda suuremalt lihvida augustis, Arvamusfestivalil Paides.