Tänasel Paides toimuval Arvamusfestivalil püstitasime küsimuse, kas robotid võtavad tulevikus meie töö ja leiva. Lühikene vastus on, et lähitulevikus ja osaliselt küll. Sel meelel olid kõik kolm Postimehe arutelusse kutsutud inimest: TTÜ võrgutarkvara professor Tanel Tammet, valitsuse infonõunik Siim Sikkut ja tehnoloogiajakirjanik Hans Lõugas. Küll aga rõhutas Tammet, et jutt käib praegu siiski väga konkreetsele tööle keskenduvatest robotitest, kuna kõiksugu tegevusi, rääkimata spontaansest isemõtlemisest, on praegu masinatele õpetada ikkagi väga keeruline. Viimased, nii-öelda loomingulise mõtlemisega masinad, on pigem saja aasta tagune tulevik.

Vasakult: Tanel Tammet, Siim Sikkut, Hans Lõugas, Riin Aljas, Liis Kängsepp. Foto: Jaanus Lensment/Postimees

Teisalt tõdesid Sikkut ja Lõugas, et ehkki sõna robot seostub inimestele sageli füüsilise metallolendiga, tähendab tööde automatiseerimine pigem tarkvara: isesõitvate autode puhul ei keera rooli robot, vaid seda teeb sisuliselt arvutikood, ning samuti on lugu paljude teiste ülesannetega. Seda enam, et ehkki robotid hakkavad esmajoones üle võtma pigem lihtsamaid töid nagu postiteenus, tehasetöölised või kassiirid, asendatakse programmidega üha enam ka nii-öelda valgekraede ameteid nagu raamatupidajad, finantsanalüütikud, veebiajakirjanikud või reisikorraldajad. “Samas peame meeles pidama, et ükski amet ei kao täielikult, pigem asendame masinatega mingi osa sellest tööst, ning inimesele jääb tulevikus väiksem osa, mis tähendab millegi uue välja mõtlemist,” selgitas Sikkut.

Uurides neilt, mida teha aga inimestega, kes robotite tõttu tööst ilma jäävad, tõid Sikkut ja Lõugas optimistilkuma külje pealt välja, et tehnoloogilise arenguga tuleb töökohti ka alati juurde, sest uued lahendused nõuavad ka haldamist. Pigem on probleem selles, et praegu tööturul olevate inimeste oskused ei lähe kokku nende uutel töökohtadel vajaminevate nõudmistega.

Nii nägid nad lahendust paindlikkuses: nii inimese kui ka riigi tasandil. Lõugas tõi näite brasiillasest, kes pole olümpiamängude käigus tekkinud rahapuuduse tõttu mitu kuud palka saanud. Mehel ei jäänud üle muud, kui hakata sõitma Uberit, mida ta sai aga teha seetõttu, et riigis on piisavalt paindlikkust, et lubada sellist jagamismajandusel põhinevat mudelit. Teisalt on vaja paindlikkust ka inimese tasandil, et ta suudaks end sundida piisavalt palju riskima, et kaaluda uusi ja teistsuguseid töid. Nii peaks tuleviku 50-aastased suutma uut eriala õppida mitte vaid kord elu jooksul, vaid pigem kaks kuni kolm korda.

Seda, missuguseks muutub maailm tulevikus, millal saavad meist robotite “väikesed sõbrad”, millal kaob piir inimeste ja robotite vahel, mis riigid on töö automatiseerimisega esirinnas ning kas robotite võidukäigu puhul võiks inimesed üldsegi töö tegemise ära lõpetada, vaata Postimehe veebis olevast hommikuse arutelu salvestusest.

Artikkel ilmus postimees.ee portaalis.