Olga Prokofjeva

Talviku ja Kaljulaidi hinnangul peab kogukond olema isetekkeline

Arvamusfestivalil kogukondade temaatika üle arutledes leidsid nii Vabaerakonna esimees Artur Talvik kui president Kersti Kaljulaid, et kogukond peab olema isetekkeline ja ning ülevalt suunamine tähendab tema mõtte moonutamist.

“Kogukonnad nagu need on toiminud siiani, peaksid jääma isetekkeliseks ning toimima alt üles ja siirast soovist või vajadusest oma kodukohas midagi ära teha,” ütles Vabaerakonna esimees Artur Talvik partei pressiesindaja teatel.

President Kersti Kaljulaid mainis, et kogukonna tegevust ei tohiks mingil moel reguleerida. See peaks toimima isevoolu ning hierarhiliselt alt üles. “Mul on hea meel, et kogukonnad on saanud aru, et aktiivne oma heaolu eest seismine ongi kogukonna roll. Kogukond on vitstest punutud moodustis, mille iga osa teeb omavahel koostööd. Kahju on, kui liialt vähe inimesi kogukonnaga täna veel kaasa tuleb,” ütles Kaljulaid. Ta lisas, et võiks otsida lahendust, kuidas kaasata kogukondade vähem aktiivsemat poolt, vahendas BNS.

Teadusfilosoof Kaupo Vipp tõi välja, et kogukondade tegevust võib vaadata kui pärimuskultuuri, mida antakse põlvest põlve edasi. „Kogukondlik tegevus põhineb ajalooliselt kindlas piirkonnas omavahelise kokkuleppena välja kujunenud arusaamadel, mida antakse edasi pärimusena,” lisas Vipp.

Vestluses mainiti koostööd kogukondade ning riigi vahel. Kõlama jäi ühine seisukoht, et koostöö aluseks on vastastikune usaldus ning mõistlik kaasamine. “Kogukond peaks andma signaali, mida oleks vaja teha, siis saab ka omavalitsus kaasa tulla,” lisas Kaljulaid.

Tuleviku kogukonna arulelu toimus reede keskpäeval ArvamusfestivaliVabaerakonna alal ning seda juhtis Kaul Nurm.

Allikas: BNS

Arvamusfestival: Inimesed söönud, loodus terve – millist põllumajandust vajame?

Euroopa Liidu Nõukogu eesistujana on Eestil oluline roll ELi ühise põllumajanduspoliitika tulevikudebattide vedamisel.

Kuidas peaks katma eurooplaste toidulaua? Milline põllumajandus on jätkusuutlik nii majanduslikult kui ka ökoloogiliselt? Tule ja vaatame üheskoos otsa Eesti ja Euroopa põllumajanduse hetkeseisule ja tulevikuvisioonidele: kas vajame ühises põllumajanduses olulist muutust või piisab “peenhäälestusest”?

Kuna keskkond, looduskaitse ja tervislik toit on kodanikuühiskondades üha enam poleemikat tekitav temaatika ja seda põhjendatult, saab Euroopa alal osaleda ka selleteemalisel arutelul. “Räägime teemadel, mis on ka Eestis viimasel ajal aktuaalsed olnud – väetiste kasutamine, looduse seisukord ja mahepõllumajanduse arenguvõimalused,” sõnab arutelu üks korraldajatest Maria Helen Känd Euroopa Liidu Sekretariaadist.

Et meie toidulaud koosneb suures osas põllumajandussaadustest ning inimesed on üha enam teadlikumad nii sellest, mida nad söövad kui ka sellest, kuidas meie tarbijakäitumine loodust parandamatult mõjutab, saavad arutelul sõna nii põllumajanduspoliitika kujundajad, looduskaitsjad kui ka kogemustega talunikud – seega jagavad oma vaateid mahetoodangu pooldajad ja riikliku poliitika esindajad, aga ka põllumajanduses tegevad väike- ja suurtootjad.

Seejuures on arutelu eesmärk leida, kuidas Euroopa põllumajanduspoliitikat suunata viisil, et keskkond oleks suurimal võimalikul viisil kaitstud. “Arutelu käigus ei otsi me vaenlasi ja süüdlasi, vaid proovime arutleda, millist muutust vajab põllumajanduspoliitika, et ka 20 aasta pärast oleks inimesed söönud ning loodus terve,” võtab Känd arutelu kokku.

Paneelis osalevad Roomet Sõrmus (Eesti põllumajandus- ja kaubanduskoda), Aleksei Lotman (SA Eestimaa Looduse Fond), Marko Gorban (Maaeluministeerium), Elen Peetsmann (SA Eesti Maaülikooli Mahekeskus). Ka publiku seas on osalemas mitmed talunikud, nt Juhan Särgava Saidafarmist. Arutelul kaasatakse ka publikut. Arutelu juht on ajakirjanik Kaja Kärner.

Arvamusfestivali arutelud kestavad üldjuhul 1,5 tundi ehk siis see arutelu algab 12. augustil kl 12 ja lõppeb kl 13.30.

Töötukassa loendab külastajaid omal moel

Ka tänavu saab iga arvamusfestivalile siseneja osalejate loendamise eesmärgil käepala, kuid töötukassa loendab osalejaid lisaks veel ja lausa kahel moel.

Arvamusfestivali arutelude alal Paide Vallimäel saab tööõnnealal iga osaleja märkida Eesti kaardile, kust ta on festivalile saabunud ja mis valdkonnas ta töötab. Töötukassa avalike suhete peaspetsialist Jekaterina Kalinitševa selgitas, et sellist loendust osalejate seas teevad nad esimest korda. „Mõte tuli sellest, et tahtsime ise teada, kustkohast inimesi arvamusfestivalile enam tuleb ja samuti seda, millises valdkonnas nad töötavad,” kõneles ta.

Kohe esimestel tundidel oli huvi uudse loenduse vastu üsna suur. Kes peatus, see ka oma eriala hõlmava täpi leidis ja selle kaardile kinnitas.

Kaardilt oli näha, et ennelõunase seisuga oli tööõnnealale jõudnud külastajate seas enam Tallinna inimesi, kes töötavad punase värviga tähistatud hariduse valdkonnas.

„Tulge kõik arvamusfestivalil osalejad ja pange oma täpp Eesti kaardile. Pärast on kõigil ju huvitav teada, kust meid siia on enam tulnud ja mis valdkonnas töötavaid või mis haridusega inimesi,” kutsus ta.

Tööõnneala asub Paide Vallimäel numbri all 17.

Maris Jõgeva: tugev kodanikuühiskond kui ravi populismi vastu

Vabaühenduste liidu juhataja Maris Jõgeva kirjutab, kuidas ta kodanikuna vajab osalemiseks piisavat hingamis- ja tegutsemisruumi, mis aga ei tähenda, et teda ja teisi kodanikuaktiviste peaks piltlikult öeldes päris õue saatma.

Rahvusvaheline Mittetulundusõiguse Keskus on alates 2012. aastast tuvastanud kõigi maailma valitsuste seast 70, kes on pidanud õigustatuks kodanikuruumi piiramist – neis riikides on viie aasta jooksul kehtestatud kokku 120 seadust või muus vormis regulatsiooni, mis on muutnud keerulisemaks mõtete vabalt väljendamise, organisatsioonide loomise ja nendes tegutsemise, kodanikualgatuse toetamise või avalike protestide korraldamise.

Lisaks jagub näiteid kampaaniatest, millega valitsejad kodanikke ja nende ühiskonda sekkumist halvustavad, näidates vabakonda tegelikust pisema ja kasutumana. See pole nii üksnes Venezuelas, Turkmenistaanis või Vietnamis, vana hea demokraatia kants Euroopa tunnistab samuti kodanikuruumi kitsenemist ning Poola ja Ungari valitsused ei ole siingi ainsad, kes kodanikuvabadusi piirama kipuvad. Eksperdid räägivad paradigma muutusest: kui varem mõtestati kodanikuühiskonda kui ühiskonna olemust, siis viimase 20 aasta jooksul on hakatud kodanikuühiskonnast rääkima üha enam kui millestki väljaspool riiki, kus inimestel on omad eesmärgid ja prioriteedid, mis ei pruugi riigi omadega kokku sobituda.

Vabadus on hingamiseruum. Kodanikuühiskond vajab kasvuks ja arenemiseks just seda ruumi, ruumi iseenda vajaduste väljendamiseks, teistega arupidamiseks, vastutuse võtmiseks, organiseerumiseks ja tegutsemiseks. Sellises ruumis inimene ei kapseldu, vaid on kohal, võtab osa ja teeb teistega koos ära selle, mis aitab elamise paremaks muuta. Kes ei tahaks sellises riigis elada?

Natuke hirmutav on aga paradoks, et kui ühelt poolt on suures osas maailmast olemas teadmine, et kogukond ja riik on tugevad, kui prioriteedid kokku lepitud, sihid selged ja osalistel rõõm koostööst, siis teisalt leiab aina enam näiteid sellest, kuis kodanik oma vabadusejanuga ruumi ei mahu. Euroopa vabaühendused nendivad, et ega neid olegi otseselt valitsemisest päris kõrvale jäetud – küsitakse arvamusi, tihti enamatki, kui keegi end kurssi viia või vastata jõuab. Korraldatakse küsitlusi ning lubatakse referendumeid. Puudu jääb aga inimlikest kõnelustest ja kokkulepetest, lahenduste otsimisest ja arvamustega arvestamisest. Ka Eesti aktivistid võivad rääkida lõputult lugusid vaid formaalseks jäänud kaasamisest, tühjast tunnustamisest ning sisulise arutelu vältimisest, mis pikapeale tekitabki pitsitava tunde, justkui õhku ei ole, kuigi repressiooni ega piirangute üle ka kaevata ei saa.

Kodanikuühiskonda riigist eristades ununeb osa ühiskonnast piltlikult justkui ukse taha, kust teda saab küll aeg-ajalt aknast piiluda, vahel tuppa kutsuda ja siis tagasi õue peletada, kui ta töömeetodid või sõnad liiga tülikaks muutuvad. Otsustamise ja tegutsemise juures oled sel juhul võõras, kellel on viisakas käituda külalislahke kutsuja reeglite järgi.

Ometigi ei ole kodanikuühiskond asi iseeneses, vaid mõtlemis- ja tegutsemisviis, mis võiks olla samaväärselt omane nii neile, kes valitsejapositsioonil, kui neile, kes muid rolle täites riigi või laiemalt ühiskonna heaks töötavad. Jutt ühiskondlikust sidususest ja sotsiaalsest kaasatusest, ärakuulamisest ja igaühega arvestamisest muutub aga jamaks koheselt, kui see on vaid jutt ning kõnelejal ei ole tegelikku huvi ei kuulata, arvestada ega koostööd teha. Kui demokraatia on hävinemas, nagu kurjemad kriitikud ennustavad, on muutuse kõige suuremaks taganttõukajaks sellele eestkõnelejad, kes väärtustest rääkides neid samas millekski ei pea, tõsiselt ei võta või siis endale kasulikult väänavad.

Hea uudis on, et Euroopas on äärmuslike poliitikute esiletõus üldjuhul motiveerinud paljusid muidu vaikselt nokitsema jäänud aktiviste tegutsema. USAIDi iga-aastane vabaühenduste elujõulisuse indeks kirjeldab, et kuigi ka Ida- ja Kesk-Euroopas on märgata kodanikuruum ahenemist, on mitmetes riikides kodanikuliikumised märgatavalt kasvanud ning suudavad inimesi mobiliseerida.

Kodanikuruumi kaitsmiseks ongi lihtsamaid valikuid kaks: ise kirglikumalt ja kaasavamalt tegutseda, teiseks lakkamatult väärarusaamisi selgitada. Esimene tähendab oma ruumi eest seismist ja ise selle juurde loomist. Narratiivi vabaühendustest ja vabakonnast, sellest mis kasu on aktiivsest osalemisest, saavad vaid vabaühendused ise muuta ning on üsna kindel, et seni, kuni tegutseda peidus ja omaette, ei tea keegi, mis kasu sinust olla võib. Nii ei astuta ka su kaitseks välja. Kui võrgustikud saavad aga piisavalt tugevaks ja rohkemaid inimesi ning nende soove ühendavaks, on see raviplaaniks kasvava populismi ning poliitiliste institutsioonide arrogantsi või ka usaldamatuse vastu.

Teiseks väärarusaamad. Demokraatia ei tähenda tingimata enamuse tahet, vaid enamuse valitud suunda võttes valitsemist, kus erinevate gruppide vajadustega arvestatakse. Sõltumatu kohtu mõte on tagada, et ohtlikult võimukad valitsused peavad kinni demokraatlikuks valitsemiseks kokkulepitust. Inimõigused ei ole üksikute privileeg, vaid vajalikud iga inimese väärikuse hoidmiseks. Ja kaasamine ei ole igav protseduur, vaid vajalik paremateks otsusteks.

On analüütikuid, kes ütlevad, et kodanikuvabaduste piiride katsetamine on osa loomulikust poliitilisest tsüklist ning uskudes inimeste tarkusesse, sirgeseljalisusesse ja nooremate põlvkondade oskustesse probleemid lahenevad. Aga seni lihtsalt kõrvale taanduda ei näi ka jätkusuutliku käitumisena, oodates, et küllap järgmised põlvkonnad me pidamata jäänud võitluse lõpuni veavad.

Arutelu teemal “Kuidas seista vastu populismile ja äärmuslusele?” toimub arvamusfestivali Euroopa alal 12. augustil kell 18. Osalevad Soome 11. president Tarja Halonen, Mikko Fritze (Saksamaa), piiskop Philippe Jourdan (Prantsusmaa) ja tõlkija Hendrik Lindepuu (Eesti-Poola). Juttu juhib Euroopa Komisjoni Eesti esinduse juht Keit Kasemets.

Tegemist on Eesti vabaühenduste liidu ja ERRi koostöös ilmuva artiklite sarjaga, mis juhatab sisse Paides 11.-12. augustil toimuva arvamusfestivali.

Kersti Kaljulaid: “Kogukond aitab tulla toime keeruliste teemadega”

Täna keskpäeval Arvamusfestivalil alanud kogukondade teemalisel arutelul julgustas president Kersti Kaljulaid inimesi kogukondlikust tegevusest osa võtma ning teisigi kaasa haarama.

Vabaerakonna telgis toimunud arutelul otsiti vastust küsimustele, mis on kogukond ja milline on tuleviku kogukond. Lisaks Kaljulaiule rääkisid arutelul kaasa teadusfilosoof Kaupo Vipp ja Vabaerakonna esimees Artur Talvik. Sõna said ka inimesed rahva seast.

Mõned publiku hulgast sõna võtnud inimesed kahtlesid, kas haldusreform ja teenuste linnadesse koondumine väiksematele maakogukondadele mitte liiga suurt survet ei pane. Kaljulaid oli aga arvamusel, et haldusreform aitab just kogukondade arengule kaasa. Presidendi sõnul peaks kohalik ja ka kõrgem võim kogukondadega rohkem koostööd tegema. Talvik rääkis samuti, et kohalikke aktiivseid inimesi ei tohiks näha omavalitsuse konkurendi vaid koostööpartnerina.

Arutelus oli läbiv ka maaelu hääbumise temaatika. Kaljulaiu meelest aitab tehnika areng kaasa sellele, et inimesed saaksid maal elada ja seal tööd teha. Mis aga puutub kohalikku ettevõtlusse ja teenustesse, siis seal ongi presidendi meelest suur roll kogukondadel. Kaljulaidi meelest peaks maal elades lähtuma lähimuspõhimõttest. “Kui üksi hakkama ei saa, kutsu pere appi, kui perega ei saa, siis kutsu küla appi,” seletas president. “Kogukond aitab tulla toime keeruliste teemadega.”

Kaljulaid oli seisukohal, et kogukondlus peab kindlasti arenema, kuid see saab toimuda vaid inimeste oma initsiatiivil ning riiklikult seda reguleerida ei tohi ega saagi. Presidendi sõnul tuleb aktiivsemalt tegeleda inimeste kogukonda kaasamisega. Kui tegusad on vaid väike hulk inimesi, on tema sõnul keeruline midagi ära teha.