Laura Valli

Kas arvata või tegutseda, selles on küsimus

Arvamuse avaldamine nõnda, et sõnal oleks kandepinda, on praegusel ajal lihtsam kui kunagi varem. Info liigub kiiresti ilma ühest otsast teise, toimunud sündmusi saab otsekohe kommenteerida, vastastele on võimalik oponeerida, kaaskõnelejatele kaasa noogutada. Öelda ja arvata saab alatasa, kärme seisukohavõtt on muutunud omaette normiks. Enneolematut arvamuste paljusust on raske hoomata: kõigil on midagi arvata, aga mille põhjal? Kust pärinevad andmed, milline on argumentatsiooni loogika? Kelle hääl jääb kõlama ja vormib tegelikud otsused?

Foto: Arvamusfestival 2016

 

MTÜ Avalikult Haridusest liikmed soovisid Arvamusfestivalil osalejatega jagada oma kogemust avalikkusega suhtlemisest ning kuulda tagasisidet oma lähenemise tugevustest ja nõrkustest, sest — nagu asjaosalised tõdesid — hea tagasiside viib alati edasi. Esimeseks indikaatoriks oma kõlapinna suurusest oli laupäevahommikusele arutelule kohale tulnute teadlikkus nimetatud MTÜ olemusest ja tegevuse põhisuundadest. Vähem informeeritutele andis Kalev Roosiväli järgneva selgituse: “Avalikult Haridusest on nähtus, sel pole registrikoodi ega pangakontot. See on sündinud üleskutsest teha koordineeritud ühistegevust.” Kitsamaks eesmärgiks võib vast pidada erakoolide kaitset (Eestis on 52 erakooli, millega on seotud 6000 peret), laiemaks aga diskussiooni algatamist Eesti hariduse hetkeolukorra ja tulevikusuundade üle. MTÜ liikmed rõhutasid, et nad soovivad rääkida haridusest mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt, kaasates kõiki osapooli. Konflikte ei kardeta, vaid need püütakse lahendada kiirelt ja sünergiliselt.

Haridus on üks neist teemadest, mille kohta on enamasti väga selge arvamus ka nendel, kes muidu pigem ei soovi valjuhäälselt oma meelsust väljendada. Koolikogemus on kohustuslik, koolitee on pikk, kooliajast pärinevad mälestused kujundavad hoiaku kooli kui institutsiooni suhtes. Haridusteema tähtsust inimeste jaoks kinnitab ka tõsiasi, et üheski Arvamusfestivali kolmes haridusteemalises telgis ei olnud märgata huviliste nappust. Pühapäevahommikuses vestlusringis anti ükshaaval sõna ka kõigile kuulajatele, ehk inspireerituna ühe osaleja märkusest, et kõige põnevam on kuulata neid, kes tavaliselt kõige vähem räägivad. Arutelu korraldajaid huvitas, kas inimesed usuvad pigem, et asjad loksuvad iseenesest paika või oleks targem muutusi suunata. Rohkem toetati viimast varianti. Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller võttis kokku paljude mõtted: “Visioon peaks olemas olema, olgu koolis, peres või üksikisiku tasandil. Me peame teadma, kuhu läheme, et osata tegutseda.” Eesti haridussüsteem olevat asjatundjate sõnul üks vabamaid Euroopas. Süsteemi liberaalsus annab alust arvata, et kodanikel on võimalus hariduspoliitikat muuta küll. Et tulemus oleks võimalikest parim, on mõistlik ühendada jõud teiste hakkajate inimestega. Praegu tundub, et üks hea variant selleks on kaasa lüüa MTÜ Avalikult Haridusest tegevuses.

Tulus turism ja hea elu käivad käsikäes

Turism moodustab Eesti SKPst 10 protsenti. Eestit väisab aastas 3 miljonit turisti, kes toovad Eestile tulu 1,6 miljardit eurot. Loodetakse, et aastaks 2030 on mõlemad näitajad kahekordistunud: 6 miljonit külastajat ja 3 miljardit eurot. Kuidas jõuda praegusest olukorrast seatud sihtideni? Mida on meil riigina pakkuda? Mis võiks turistides Eesti vastu huvi tekitada? Nendele küsimustele pakuti vastuseid majandus- ja ettevõtlusala arutelul “Turism – Eesti majanduse secret ingredient?”

Foto: Tauno Tõhk

 

Kõik esinejad olid üksmeelel, et turism on tänapäeva elu normaalne osa. Moderaator Peep Ehasalu meenutas, et ametliku definitsiooni kohaselt on turism reisimine oma kodukohast kaugemale kui 80 kilomeetrit. Võib vist üsna julgelt väita, et me kõik oleme turistid. Tallinna lennujaama turundusdirektor Eero Pärgmäe tõdes, et kui poleks võimalust reisida, jääksime vaesemaks nii emotsionaalselt kui ka silmaringi poolest. Nagu märkis TTÜ professor linnasotsioloog Katrin Paadam, kasvatab turism inimeste kultuurilist kapitali. Liikumine või vähemalt soov liikuda näib olevat inimesele loomuomane. Põhjamaade Sümfooniaorkestri mänedžer Kadri Tali meenutas, kuidas ta varases nooruses vaatas koduaknast kaugusesse ja igatses ära. Nüüd on sagedasemad juhud, mil ta vaatab hotelliaknast välja ja igatseb koju.

On oluline, et liikumine oleks mõtestatud. Miks minna ja kuhu minna? Kui me saame aru, mis inimesi kannustab, suudame nendega tulemuslikumalt suhelda ning nende ootustele vastata, neid ehk isegi ületada. Eestil ei ole sihtriigina veel välja kujunenud oma kindlat kuvandit, ehkki turismistrateegia kujundamisega on tegeletud ning Eesti Nokia otsingutesse on pühendatud nii aega kui ka raha. Meil pole silmapaistvaid maamärke: ei ole oma ooperimaja, ei ole oma merineitsit, ei ole oma vulkaani. Kadri Tali seevastu pakkus välja, et ehk ongi riiklikul tasandil Eesti probleemiks pidev spungi otsimine. Tahame midagi erilist ja põnevat, aga võib-olla piisaks oma tavapäraste toimetuste võimalikult hästi ärategemisest? See tagaks elu ja elu kutsub: ükski elutu asutus ei saa olla võimas turismiobjekt. Tali rõhutas, et maja teeb huvipakkuvaks seal sees toimuv. Turism on eneseesitlus ja parem on esitada midagi tõelist, mitte fiktiivset.

Ehkki me kõik oleme turistid, ei oska teinekord aimatagi, mis võiks olla teistele turistidele vaatamisväärne ja huvipakkuv. Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi majandusarengu asekantsler Viljar Lubi jutustas, et Indiast pärit turistidele avaldas muljet külmunud meri ning pakkus kustumatu elamuse inimtühi maastik — mõlemad meile nii kodused ja tavalised. Paadam tõdes, et turismis peavad olema kombineeritud avastus- ja äratundmisrõõm, sest turistidena kipume küll otsima mingi paiga eriomast olemust, kuid teisalt ihkame universaalset turvalisust. Kuidas ühendada universaalne ja unikaalne?

Tundub, et parim on seda teha lihtsalt edasi elades. Nõustun igati Paadami tähelepanekuga, et seal, kus on hea linnaelanikul, on hea ka turistil. Igal ajahetkel on igas paigas “oma inimesed” ja “külalised”. Nagu rõhutas Ehasalu, ei maksa neid viimaseid kindlasti võõrasteks pidada, neisse ei tohi suhtuda umbusu ega kartusega. Oluline on koostöö, see vist ongi majanduse salakomponent, aga paraku ka miski, mida arutelul toodi välja Eesti turismivaldkonna suurima nõrkusena. Saladus on paljastatud, nüüd on aeg kasutada leitud tarkust oma tegevuses.

Kuidas tähistada oma 120. sünnipäeva?

Pole just palju aega möödas sellest, kui vanaema mulle muiates teatas: “22, viimne taks…” Ei tea, kas seepärast, et elupõlise vanatüdrukuna ma end küll määratleda ei tahaks, aga igatahes püüdis Arvamusfestivali kavas mu tähelepanu arutelu, mis mulle veel sadakond aastat juurde lubas. Et äkki ikkagi aega on selle kiire asjaga?

Mitte lõputult, selles näisid panelistid olevat üksmeelel. Vananemine on vältimatu, paratamatu, isegi vajalik. Mis muidu innustaks meid tegutsema, kui ajalisi piiranguid ei oleks? Elu lõplikkus ajendab inimesi looma, igavese elu korral muutuks eksistents sisutuks. Ei tekiks ka ruumi järgmistele põlvkondadele. Inimkeha vananeb aja jooksul ning see määrab, mida me võime ja suudame — kui just vaim illusoorseid piiranguid ei sea: inimesed võivad end mõnikord ise vanaks mõelda, ise enda tegevust takistada. Ja küllap samamoodi saab teinekord füüsilistest takistustest üle vaimujõu abil.

Aga mis on vananemise vajalikkuse bioloogiline seletus? Teooriaid on erinevaid, keeruline on eristada põhjusi ja tagajärgi. TÜ Molekulaar- ja Rakubioloogia Instituudi direktor-professor Toivo Maimets tõi tabava paralleeli: vaatluste põhjal võiks järeldada, et suunatuled pööravad autot, sest kõik suunatuld näitavad autod ka pöörde sooritavad. Kas meil on mõni vananemist põhjustav geen? Või on tegemist bioloogilise materjali paratamatu kulumisega? Tõdeti, et aju võiks vastu pidada tunduvalt kauem kui keha. Vanadusdementsust kui diagnoosi enam ei ole, on Alzheimeri tõbi — haiguslik seisund, mitte paratamatus.

Arutleti sellegi üle, miks meeste ja naiste keskmine eluiga erineb. Kui eeldada, et looduslikust valikust jäävad kõrvale reproduktiivsest east väljas indiviidid, siis peaksid mehed justkui naistest kauem elama. Miks nad siiski sageli varem surevad?

Keskmine eluiga on lääneriikides pidevalt tõusnud, eluea graafik näitab lineaarset trendi. Sisearst-geriaater doktor Kai Saks tõdes, et ehkki meditsiinilise abi kättesaadavuse ja kvaliteedi paranemise olulisust ei saa alahinnata, on veelgi tähtsam  inimeste teadlikkuse suurenemine: võetakse vastutus iseenda heaolu eest. Oma osa on ka tehnilistel saavutustel, olgu nendeks prillid või tehisliigesed. Eluea pikenemisest tulenevalt on muutunud eri eagruppide piirid, näiteks keskea algus paigutatakse nüüd 45. eluaasta juurde. Aga kui kaugele-kõrgele võiks oodatavat eluiga tähistav joon küündida?

Arvajate jaoks oli küsimärk arutelu pealkirjas ebavajalik: 122 eluaasta realistlikkuses, aga samas ka lõplikkuses ei kahelnud neist keegi. Teisisõnu, 122. sünnipäeva tähistamine ei pruugiks olla sugugi haruldane, aga vaevalt, et kellelgi võiks tulla võimalus näteks puhuda oma tordil ära 150 küünalt. 120 eluaasta võimalikkusel on panelistide sõnutsi kolmekordne tõestus. Esiteks, sinnakanti küündib maailma vanimate dokumenteeritud sünniajaga inimeste eluiga. Teiseks, just sama pikk näib olevat südame maksimaalne tööaeg. Ning kolmandaks, viite 120 eluaastale leiab piiblistki.

Arvudele pole aga mõtet liialt keskenduda, sest elatud aastate lugemisest on olulisem nende täitmine sisuga. Kõik arvajad nentisid, et tähtis on hoida end vormis nii füüsiliselt kui ka vaimselt. Kliiniline psühholoog Anna-Kaisa Oidermaa tõdes, et olulisim on säilitada uudishimu, mis kannustaks elama, ning leida endale toredad kaaslased. Ehk on (koos sõpradega) pidevalt millegi uue õppimises tegelik pikaealisuse saladus? Paide Sotsiaaltöökeskuse tegevusjuhendaja Maimu Lomp rõhutas, et pole kunagi hilja alustada võimlemisega, mis tugevdaks füüsist. “Elage kaua ja tervelt!” kõlas lõpetuseks. Ja igati sobivalt oli terve elu ala sissepääsu kõrvale pandud korv koduaia pirnide ja kast kodumaiste õuntega, et neid sisukaid aastaid saaks ikka rohkem tulla.

Energiaala Arvamusfestivalil: põlevkivi- ja taastuvenergia vigadest ja voorustest ning tavatarbija kui elektritootja potentsiaalist

Suurt osa kaasaegse ühiskonna pakutavaid hüvesid ei ole võimalik nautida elektrienergiata. Vahest liigagi iseenesestmõistetavaks peame võimalust pistikut pesasse torgata, eriti juhul, kui energiatootmine toimub eemal meie vahetust ümbrusest. Selleaastase Arvamusfestivali energiaala eesmärgiks on muuta inimesed teadlikumaks energeetika valdkonna hetkeolukorrast ning jagada piisavalt infot, et võimaldada diskussiooni erinevate tulevikuvisioonide üle.

Energiaala 2015. aasta Arvamusfestivalil. Foto: Tauno Tõhk

 

Arvamusfestivali esimesel päeval on energiaalal fookuses põlevkivitööstus ning elektrivõrgu tulevik. Päeva esimesel arutelul “Kas Eesti peaks panustama põlevkivitööstuse arendamisse?” leiavad asjatundjad vastused küsimustele, milline saab olema Eesti põlevkivitööstuse areng ning kas riigiinvesteeringud põlevkivitööstusesse on põhjendatud. Energiaalal tuleb juttu ka transpordist kui ühest kulukast energiatarbijast. Kuna transpordisektoril on märkimisväärne mõju keskkonnale ja inimeste tervisele, tuleb transpordisektor muuta rohelisemaks. Kuidas seda teha ning milline osalus peaks selles olema riigil, selgub Arvamusfestivali arutelul “Tuleviku transpordilahendused Eestis – teel keskkonna- ja kliimasõbralikuma Eesti poole?”

Energeetikaga seotu on ühtpidi inimeste jaoks igapäevane, kuid teisalt võtmetähtsusega riiklikul tasandil. Energiala keskendub Arvamusfestivali teisel päeval Eesti energiajulgeolekule, aga ka taastuvenergiale ja kodanikule kui energiatarbijale. Arutelul “Eesti energiajulgeolek – mis hoiab pirni põlemas ja toa sooja?” otsivad eksperdid Eleringi juhi Taavi Veskimägi modereerimisel vastuseid sellele, kuidas peaks riik tänases julgeolekuolukorras panustama energeetikasektorisse. Elerengi nimel teemat kommenteerinud Jan Jõgis-Laats tõdeb, et senistes julgeolekuteemalistes sõnavõttudes on siseturvalisuse kontekstis muude teemadega võrreldes vähem räägitud varustuskindluse (elektri olemasolu ja piisavus igal ajahetkel) tagamisest, mis on olulinenii sisesmise kui välimise julgeoleku seisukohalt. “Toimiv turg, töökindel võrk ja piisavad ühendused Euroopaga on sama olulised kui näiteks liitlaste kohalolek ehk niinimetatud boots on the ground või riigipiiri lõplik väljaehitamine,” selgitab Jõgis-Laats.

“Kuigi energeetikavaldkond puudutab meid kõiki, jäävad selles toimuvad arengud inimestele tihti kaugeks,” ütleb Arvamusfestivali suurtoetaja Eesti Energia toetustegevuste juht Annika Lipstal. Tema sõnul võimaldab Arvamusfestivali vaba suhtluskeskkond debattide abil inimestest valdkonna vastu suuremat huvi tekitada ning osalema soostunud eksperdid saavad kohe ka tekkinud küsimustele vastuseid anda. “Meie soov on, et Arvamusfestivali lõppedes oleksid inimesed rohkem kursis energeetikavaldkonna arengute ja nende tagamaadega ning teadlikumad enda võimalustest nii tarbija kui näiteks mikrotootjana,” võtab Lipstal kokku energiaala korraldajate lootused.

Energiaala Arvamusfestivalil asub Facebookis siin.

Energiaala arutelud:

Reedel, 12. augustil

Kell 13.00–14.30
Kas Eesti peaks panustama põlevkivitööstuse arendamisse?
Maailma energiaturgudel on juba pikemat aega õli ja elektri hinnad madalad, mis seab Eesti põlevkivitööstuse väga raskesse seisu. Pärast Pariisi kliimakokkulepet on palju diskuteeritud üleüldse põlevkivitööstuse jätkusuutlikkusest. Põlevkivitööstus on aga üks olulisi harusid, mis pakub tööd üle 6000 inimesele, tagab energiajulgeoleku ja annab olulise panuse riigieelarvesse. Milline saab olema Eesti põlevkivitööstuse areng ja tulevik? Kas elektrit tuleks toota või osta sisse? Millised riigiinvesteeringud on põlevkivisektorisse põhjendatud? Kui suuri investeerimisriske saab riik võtta? Kuidas hinnata ja maandada investeeringute riske?
Moderaator: Andrus Karnau
Osalejad: Hando Sutter, Meelis Eldermann, Ando Leppiman, Tarmo Olgo

Kell 15.00–16.30
Millist elektrivõrku me vajame?
Rahvaarvu vähenemine ja koondumine tõmbekeskustesse on suundumused, mis ei jäta puutumata ka taristuteenuste pakkujaid, sealhulgas elektrivõrguettevõtteid. See tähendab, et üha rohkem elektrivõrku on seal, kus tarbijat enam ei ole. Samal ajal torkab kliendile elektriarvel üha teravamalt silma rida “võrguteenus”. Millisel tasemel elektrivõrku me soovime ja kui palju oleme valmis selle eest maksma? Kuidas hoida teenuse taset ja mõistlikku hinda Eesti hajaasustuse ja väikeste tarbimismahtude juures? Kas iga tarbija peab katma oma kulud ise? Kuidas mõjutab elektrivõrgutasu Eesti konkurentsivõimet? Kui muud teenused liiguvad tõmbekeskustesse, kas elektrivõrk saab ja peab meelitama maale “elu” ja investeeringuid? Millised on tulevikusuundumuste – hajaenergeetika ja üha mobiilsemaks muutuva energiatarbimise – mõju võrgule? Milliseks kujuneb võrguettevõtte roll, kui elektri olemasoluks tekib võrgule üha rohkem alternatiive? Kuhu liigub võrgutasu?
Moderaator: Mihkel Härm
Osalejad: Liisa Oviir, Heido Vitsur, Tarmo Mere, Peep Siitam

Kell 17.00–18.30
Tuleviku transpordilahendused Eestis – teel keskkonna- ja kliimasõbralikuma Eesti poole?
Transpordisektoril on märkimisväärne mõju keskkonnale ja inimeste tervisele. Seetõttu peame muutma oma transpordisektorit rohelisemaks. Aga kuidas oleks seda mõistlik teha ja millal? Kas riik peaks panustama puhtamate kütuste turule toomisele? Kas loobuda autode kasutamisest ning soodustada ühistransporti ja sõidujagamist? Kas panustada rohkem ühendustele, nagu kergliiklusteed? Mis on need tegurid, mis takistavad muutmast transpordisektorit puhtamaks ja ökonoomsemaks?
Moderaator: Meelis Münt
Osalejad: Marti Hääl, Toomas Saks, Egert Valmra, Marten Kaevats, Raivo Vare

Laupäeval, 13. augustil

Kell 10.30–12.00
Üleminek taastuvenergiale – kas otsustav kursimuutus või loomulik areng?
Taastuvenergia edendajad töötavad välja visiooni, mille järgi läheb Eesti täielikult üle taastuvenergiale. See kava tõstatab palju küsimusi, näiteks milline saab olema taastuvenergia sektori mõju majandusele, töökohtadele, keskkonnale? Eesti on olnud taastuvenergia eesmärkide saavutamisel võrdlemisi edukas, kas suudame seda edu hoida? Kas täielik üleminek taastuvenergiale on Eestis võimalik? Kui kiiresti peaksime nende muudatustega edasi minema? Millised on meie taastuvenergia ressursid ja mil määral saaks ja tuleks neid rakendada? Kas ja millal muutub taastuva energia tootmise hind konkurentsivõimeliseks? Kas toetustevaba taastuvenergeetika on üldse võimalik? Mis saab taastuvenergiale üleminekul Ida-Virumaast ja sealsest põlevkivisektorist? Milline on riigi roll, mida saaks teha erainitsiatiiviga?
Osalejad: Ando Leppiman, Rene Tammist, Andres Sõnajalg, Juhan Telgmaa, Innar Kaasik

Kell 13.00–14.30
Energiatarbijatest energiatootjateks?
Tehnoloogia areng ja odavnemine ning EU2020 energiasäästunõuded motiveerivad tarbijaid säästma ja sealjuures tarbimise kõrval ka ise elektrit tootma ehk muutuma consumer’ist prosumer’iks (consumer producer). Riiklikult seatud kohustuste kõrval on tarbijate positiivsed küljed riskide maandamine, stabiilse elektri hinna kindlustamine aastakümneteks ja lokaalse energiasõltuvuse vähendamine enda toodetud elektri abil. Viimastel aastatel on lisandunud turule suurel hulgal mikrotootjaid, kes on kannustanud turul mikrotootmislahenduste arengut ja konkurentsi. Samal ajal on nad ka tekitanud katsumusi võrgule, kuna tarbimine ja tootmine muutuvad heitlikuks. Millist edasiminekut on oodata lähiaastatel mikrotootmise vallas, nii tootjate hulga suurenemise kui ka tehnoloogiliste täienduste vallas? Kui lihtne või keeruline on hakata mikrotootjaks? Kas see on taskukohane ka tavatarbijale? Kas ja kui palju peaks riik toetama mikrotootmise kasvu? Missuguste energialahenduste kasutamine aitaks suurendada elektrivõrgu efektiivsust? Mida tähendab see eraisikule, kes tahab ehitada linna maja? Kui palju muutub majaehitus seetõttu kallimaks?
Moderaator: Lauri Tammiste
Osalejad: Teet Kerem, Jaanus Uiga, Jaanus Ratnik, Andres Meesak, Kuldar Leis

Kell 15.00–16.30
Eesti energiajulgeolek – mis hoiab pirni põlemas ja toa sooja?
Millest ja kellest sõltub Eesti energiajulgeolek, kes sellesse panustab? Kas miski ohustab seda praegu? Kas tänapäeva energiaühendused ja alternatiivsed energiaallikad suudavad tagada energiajulgeolekut või on vaja ka kohalikel ressurssidel töötavaid ja juhitavaid elektritootmisvõimsuseid? Kas peaksime tänases julgeolekuolukorras panustama rohkem ka energiajulgeolekusse? Millised on kriisi- ja varuplaanid võimalike ohuolukordade puhuks?
Moderaator: Taavi Veskimägi
Osalejad: Jüri Luik, Ando Leppiman, Andres Mäe, Hannes Kont, Martin Kruus

12.–13. augustil 2016 toimub neljandat korda Arvamusfestival: kohtumispaik ja mõttevahetuskoht Eesti ühiskonnale ja inimestele olulistel teemadel. Kokku arutatakse kahe päeva jooksul enam kui 230 teemal. Tutvu kavaga: 2017.arvamusfestival.ee/kava.

Kagu-Eesti küngaste keskel kohalikest oludest

Kagu-Eesti käänulised teed ja kuppelmaastikud on mind alati paelunud: olen nende keskel üles kasvanud ja neid eemal olles igatsenud. Nad sümboliseerivad minu jaoks samaaegselt kohalolu ja teel olekut, rahu ja igatsust, minekut ja jäämist. Ehkki Eestis vaevalt leidub enam neid, kes elaksid sõna otseses mõttes looduse rüpes, usun siiski, et ümbrus avaldab mõningast mõju ka tänapäeva inimesele. Keskkond, kus üles kasvame, mõjutab me tegevusi ja elulaadi ning sedakaudu me väärtushinnanguid ja tõekspidamisi. See ei tähenda keskkondliku determinismi uskumist. Ajal, mil info ja ideed liiguvad kiirelt virtuaalseid teid mööda, pole üksikisiku geograafiline asukoht enam määrava tähtsusega, kuid endiselt on toimetusi-tegemisi (näiteks põllumajandusega seotu), mis ümbruskonnast lahutamatud. Alati ei piisa e-kirjade saatmisest või online-küsimustike täitmisest, vahel peab ise kohal olema. Füüsilise keskkonna olulisuse kontekstis on väga tervitatav idee arutada mingi konkreetse piirkonna eeliseid ja puudusi sellessamas paigas viibides, kohalike elanike eestvedamisel ja osalusel. Vana postitee ääres paikneva Varbuse maanteemuuseumi territooriumil toimunud [eel]arvamusfestival andis just taolise võimaluse.

Kagu-Eesti [eel]arvamusfestival Varbusel. Foto: Henari Kamenik

 

Esialgu potentsiaalse kitsaskohana tundunud väike arv teemaalasid osutus tagantjärele tarkusena tegelikult ürituse suurimaks tugevuseks. Eelmise aasta Paide arvamusfestivalil olin valikute tegemisel kimpus: mida võtta, mida jätta? Ühel arutelul osalemine tähendas loobumist paljudest teistest, Varbusel seda probleemi ei tekkinud. Oli võimalik liikuda sujuvalt ühelt alalt teisele ning olla kursis kõige toimuvaga. Rahvast oli igal pool just nõnda palju, et iga laval istunud arvaja kohta oli kordades rohkem innukaid kaasamõtlejaid, uudishimulikke küsijaid ja südikaid arutlejaid. Moderaatorid oskasid meeldival moel kuulajaid kaasata ning vältida diskussioonide liigset laialivalgumist. Kõnelejatesse suhtuti lugupidamisega, eriarvamustele jäädi sõbralikult, oma mõttekäigud tehti näidete ja taustinfo andmisega hästi mõistetavaks. Minu jaoks jäi kõikjal kõlama, et inimesed ise tajuvad neil lasuvat vastutust ning võimekust midagi muuta, teisalt ka seotust ülejäänud inimestega. Kohale tulnud näisid proaktiivsed, abstraktsete visioonide asemel räägiti konkreetsetest ohtudest ja võimalustest, jagati mõtteid hõlpsalt hoomatavatest väikestest sammudest, mis igapäevaelu kvaliteeti parandada võiksid. Ökoriigi võimalikkusest mõtisklejad ärgitasid üle vaatama igaühe enda tarbimiskäitumist (mida, kellelt ja miks ostame?), tervishoiu teemale keskendujad soovitasid võimalikult palju ise enda heaolu jaoks ära teha, pöörata tähelepanu oma lähedastele ning vajadusel usaldada spetsialiste, maal elajad jagasid näpunäiteid, kuidas külaellu sobituda. Vahest sümpaatseimaks oli minu jaoks meeldetuletus mitte otsida õigeid vastuseid ja uskuda pimesi kaalukaid arvamusliidreid, vaid püüda saada olukorrast tasakaalustatud ülevaade ja kuulata iseenda mõistuse häält.