Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Arvamusfestival

Tööõnne ala: Kuidas püsida töövormis 100. juubelini!?

Vastust küsimusele „Kuidas püsida töövormis 100. juubelini?“ saab otsida tänasel aastal Arvamusfestivali Tööõnne alal. Tööelu tulevikureaalsus on käes kõigi jaoks, olenemata vanusest, soost, rahvusest, usust, tervisest või emakeelest. Rahvastik vananeb, keskmine eluiga pikeneb, sündimus väheneb ja tehnoloogia areneb meeletu kiirusega. Tööõnne alal räägime sel aastal uue reaalsuse mõjust inimestele kogu elutsükli pikkuses ning võimalustest, kuidas peab tööeluga kohanema, et püsida tööõnne vormis oma 100. juubelini. Arutelud korraldavad: Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Töötukassa, Eesti Teadusagentuur, EASi ja Work in Estonia, Eesti Noorsootöö Keskus ja Eesti Üliõpilaskondade Liit.

Kuna eelmisel aastal oli töötukassa pakutud karjäärinõustamine festivalil osalejate seas populaarne, siis ka sellel aastal ootavad karjäärinõustajad Tööõnne alal kõiki arutlema töö- ja karjääriteemadel. Mõlemal festivali päeval on arutelude vahel võimalik tulla Tööõnne alale ning võtta osa isiklikust mõttevahetusest inimesega, kes puutub igapäevaselt kokku töö- ja karjäärialaste küsimustega, sest karjäärinõustamine on ennekõike arutelu kahe või enama inimese vahel. Muidugi ei ole võimalik piiratud aja tõttu saada Arvamusfestivalil täit kogemust karjäärinõustamise protsessist, kuid see võib anda vajaliku tõuke oma tuleviku muutmiseks.

Samas tutvustavad töötukassa tööandjate konsultandid Arvamusfestivali külastajatele tööjõuvajaduse baromeetrit. Selleks püstitame Tööõnne ala telgi lähedale suure Eesti kaardi, millele on igal festivali osalejal võimalik märkida oma töövaldkond vastavasse maakonda. Töövaldkondi on võimalik eristada eri värvi täppide näol, mida saavad osalejad Eesti kaardile kleepida. Tööjõuvajaduse baromeetrilt saab vaadata, millised on osalejate enamlevinud ametialade trendid tööjõuturul. Tule kindlasti Tööõnne alale ja märgi Eesti kaardile oma ameti valdkond ja selle asukoht. Nii saame kõik teada, millised töövaldkonnad ja maakonnad on Arvamusfestivalil enim esindatud.

Selgi aastal ei ole Tööõnne alal ära unustanud noori. Nimelt korraldatakse Tööõnnealal mitmeid atraktiivseid tegevusi, kuid toonitame, et need toimuvad ainult reedel, 11. augustil. Noortele mõeldud tegevused on järgnevad:

  • nutiorienteerumine Actionbound rakenduses;
  • ametinöör: mäng, kus iga osaleja peab hüppenööriga hüpates ütlema ühe ameti;
  • ametikeerutamine: mäng, kus külastaja valib pudelit keerutades endale ühe  tegevuse;
  • interaktiivsed mängud arvutis, näiteks kuldvillak;
  • T- ja K-tähtede pusle;
  • ülekantavate oskuste kaardid;
  • väiksematele erinevad tegevused, näiteks tulevikuameti joonistamine ja ametiuss;
  • lisaks toimub õuemäng, kus küsitakse külastajatelt mitmeid küsimusi.

Laupäeval on samuti mõeldud noorte peale, nimelt 12. augustil tähistatakse rahvusvahelist noortepäeva. Sel puhul on asjakohane võtta luubi alla, mis tegelikult Eestimaa noortele rõõmu ja muret teeb. Laudkondades on kõigil soovijatel võimalik mõtteid vahetada just nende inimestega, kes teevad igapäevaselt tööd selle nimel, et noorteni erinevaid võimalusi tuua. Arutleda saab nii ettevõtlikkuse, tervise, motivatsiooni kui ka noortele suunatud tegevuste teemadel. Arutelule on oodatud eelkõige noored, kuid ka kõik teised kellele teema korda läheb. Kirsiks tordil loositakse arutelu lõpus välja Noortepäeva peaauhind. Kui osalesid Noortepäeva konkursil, tule kindlasti kohale.

Eelmise aastaga võrreldes on põnevate arutelude juurde mõeldud osalejatele pakutav tegevuste hulk Tööõnne alal suuresti laienenud.  Seega on meie juures sel aastal palju uut ja põnevat, mida avastada. Seega – tule Arvamusfestivalile ja külasta Tööõnne ala!

Tööõnne ala kava

Reede, 11.08.17

12.00-13.30 Uus töö, uued reeglid?

14.00-15.30    Insenerimõte ajas.

16.00-17.30    Välistööjõu kaasamine Eestis: mis on tehtud ja mida on veel vaja teha?

18.00-19.30    Kas võtta paus või rühkida kiire lõpuni?

 

Laupäev, 12.08.17

12.00-13.30    Tulevikuerialad 2030

14.00-15.30    Kuidas elad, Eestimaa noor?

16.00-17.30    Kas palgad tapavad Eesti majanduse?

Arvamusfestivali kultuuriprogramm: ajarännakutest ruuminihkeni

Tänavune Arvamusfestival pakub lisaks põnevatele ja intrigeerivatele aruteludele ka mahlakat õhtust kultuuriprogrammi, kaasates endasse nii kohalikud tegijad ja kontseptsioonid kui ka esinejaid pealinnast ja naaberriigist Venemaalt.

Üks erilisemaid sündmuseid on kindlasti ajakeskus Wittersteini korraldatud rännak Hermann Hesse esivanemate jälgedes. Just sellel aastal tähistatakse Nobeli kirjandusauhinna laureaadi Hermann Hesse 140. sünniaastapäeva. Üllatusega saame tõdeda, et rahvusvaheliselt tuntud teoste „Stepihunt“ ja „Klaaspärlimäng“ autori Hermann Hesse isapoolne suguselts pärineb Arvamusfestivali linnast Paidest.

Kadri Sireli tantsulavastus “Ruumile alistumine” Paide Püha Risti Kirikus on intrigeeriv juba kohavaliku poolest. Lavastus võtab vaatluse alla ihuruumi ja kirikuruumi kui üksteisest irdunud territooriumid, otsides nende ühisosa, janunedes ühtesulamise järele.

Elo Kiiveti ruumieksperiment on juba tänaseks muutnud Paide keskväljaku jalakäijasõbralikuks olemiskohaks inimestele ilma autodeta. Üheks kuuks võetakse ringristmikul jalakäijatele ruumi juurde ning väljakule tuuakse linnamööbel, murusaared, liivakattega rannavolle ja petanque’i-väljakud, pinksilauad, pikutamistoolid ja rohkelt taimi.

Keskväljakul toimetab Musta Puudli ellu kutsutud festivaliklubi, kus lisaks kohvikule ja õhtustele DJ-settidele saab kuulda energiat täis Vene duobändi Frenetic Virtual Orchestra. Õhtutundidel on Paide Püha Risti Kiriku fassaadile projitseeritud spetsiaalselt Arvamusfestivali jaoks loodud abstraktne visuaal, mille autoriks on disainer Carl-Robert Kagge.

Kindlasti ei tasu tähelepanuta jätta orelimuusika pooltunde Paide Püha Risti kirikus, millest saadud annetuste tulu läheb kirikus oleva oreli lõpuni ehitamise fondi, samuti Wabalinna majas toimuvat Vaiko Epliku soolokontserti ning saksofonikvartett SaxEst kontserti eelmisel aastal avatud Paide Pärdi Muusikaaias.

Täpsemalt saab festivali programmiga tutvuda Arvamusfestivali kavas.

Arvamusfestivali 2016 õhtune programm. Pilt: Kärt Vajakas

 

Õhtuste ürituste programm:

Reede

11.00-12.30 Töötuba “Minu unistuste linnaväljak”

13.00-14.30 Rännak Hermann Hesse esivanemate jälgedes

12.00-21.00 Festivaliklubi, plaadimuusika

13.30; 15.30; 17.30 Orelimuusika pooltund Püha Risti Kirikus

16.00-17.30 Rännak Hermann Hesse esivanemate jälgedes

19.00 Pärdi muusikaaed, saksofonikvartett SaxEst

19.00 Keisriohtu Hoone, Hesse 140. sünniaastapäevale pühendatud luuleõhtu

19.30 Püha Risti kirik, Trio Naturale rännak maailma kaunite meloodiate varasalve

21.00 Ajakeskus Wittenstein, videodisko 90ndatest, sissepääs tasuta

21.30 Püha Risti kirik, tantsuetendus “Ruumile alistumine”

21.30-02.00 Festivaliklubi, Pidu Disko munad, DJ’d Aleksander Krjukov, Emil Gens, Jaanus Järving, Mark Slavin (+mapping kiriku seinal, autor Carl-Robert Kagge)

22.00 Wabalinna maja, Maja hoovis (halva ilma korral majas sees) Vaiko Epliku soolokontsert, Pilet 7 / 10 eurot

kl 22.00-02.00 Ruuminihke näituse valgus-, video- ja heliinstallatsioonid Jari Matsi poolt Tallinna tn 24, 32 ja 34 majadel.

23.00 Paide Plaza Pidu

Laupäev

10.00-11.30 Rännak Hermann Hesse esivanemate jälgedes

13.30; 15.30; 17.30 Orelimuusika pooltund Püha Risti Kirikus

14.00-15.30 Rännak Hermann Hesse esivanemate jälgedes

22.00 Festivaliklubi Club Tropicana: Frenetic Virtual Orchestra live, DJ-d Erkin Antov, San Antonio, Madis Aesma + visuaal Carl Robert Kagge

kl 22.00-02.00 Ruuminihke näituse valgus-, video- ja heliinstallatsioonid Jari Matsi poolt Tallinna tn 24, 32 ja 34 majadel.

Viienda Arvamusfestivali kõige ootamatumad teemad

Paides on saanud alati arutleda nii suurimate ühiskonna kitsaskohtade kui ka kõige aktuaalsemate teemade üle. Millised arutelud on aga tänavu kõige ootamatumad?

Reede, 11. august

Esimese festivalipäeva jooksul saab mõtiskleda eksperimenteeriva mõtteviisi üle ning vaadelda sellega seotud ebaõnnestumisi. Keskpäeval küsitakse osalusdemokraatia alal, “kas poliitika on ekperimenteerimiseks?” Arutlejad hindavad, kui palju võidaks ühiskond sellest, kui poliitikakujundamises oleks rohkem katsetamist. Sama päeva hilisõhtul saab ERR alal Fuckup Nightsi raames kuulda päriselu läbikukkumistest ja nende kaudu saadud õppetundidest. Konkreetsete näidete abil soovitakse suurendada ühiskonna taluvust ebaõnnestumiste suhtes.

Reede pärastlõunal visatakse 21. sajandi elutöö alal õhku idee kohustuslikust õpetajateenistusest. Ajateenistusega sarnane kohustus aitaks elanikel mõista õppimise väärtust ja õpetamise keerukust ning koolidel leevendada üha süvenevat õpetajate puudust. Kuidas ja mis vormis Eestis selline süsteem käima saada, sellele otsitakse vastuseid arutelul “Kohustuslik õpetajateenistus: utoopiline või hädavajalik?”.

Esimese päeva õhtul lahatakse ka Eesti protestiliikumist. Müürilehe ja Vikerkaare alal peetav arutelu “Eesti protestikultuur: õppetunnid ja näpunäited” küsib, miks on vaja radikaalset poliitikat ja kuidas tõsta kära nii, et sel oleks ka edukaid tulemusi.

Laupäev, 12. august

Teisel festivalipäeval kohtuvad avastuste alal reaal- ja sotsiaalteadus. Ootuspärase vastandumise asemel püüavad aga kahe teadussuuna esindajad leida pinda veelgi suuremaks koostööks, mis aitaks ühiskonnal paremini muutustega kohaneda. Artuelul “Reaalteadlane ja sotsiaalteadlane lõunalauas: uute ideede sünnipaik?” saab kindlasti palju mõtteid koostegemise vajalikkusest.

Laupäeva pärastlõunal tõmmatakse noortealal paks tabutekk pornoteemalt ning vaadeldakse, kuidas pornograafia lihtne kättesaadavus ja rohke tarbimine on mõjutanud noorte mõttemaailma ja arusaamu. Arutelu “12-aastane pornotarbija: kelle mure ja vastutus?” osalejate ring on väga lai ning üheskoos soovitakse panna paika põhimõtted, kuidas pornograafia olemust noortele selgitada.

Lisaks mõtiskletakse laupäeva õhtul teadusalal tervisetehnika kiirest arengust. Täpsemalt kombatakse arutelus “Disainime endale beebi. Helge tulevik või libe tee?” laste saamisega seotud teaduse eetilisi piire ning vaadeldakse, kas ootused ja hirmud on põhjendatud.

[Eel]arvamispido tulõ jäl

Kesk suvvõ, 14. hainakuul peetäs Varbusõl suurõtiimuusõumi man maaha tõõnõ Kagu-Eesti [eel]arvamusfestival. Seokõrd plaanitas festivalilõ viis teemapaika kokko 15 jutuplokiga. Festivali juhtmõtõ om «Maa perrä ilm», miä and märku tuust, et tahetas saia maakultuurifestivalis.

«Muial tetäs liinakultuuri festivalõ, mi püvvämi midägi umalt puult noidõ kõrvalõ anda,» ütel’ [eel]arvamusfestivali kõrraldamisõ vidäjä Rätsepä Ott.

«Miä om maakultuur, tuud mi õkva vällä ei ütle. Tego om muutuva as’aga. Siski mõistami mi seod laembalt, ku om perimüskultuur vai rahvakultuur,» selet’ Rätsep.

Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali või pitä Paiden peetävä arvamusfestivali noorõmbas veles. Et taa tetäs är inne suurt mõttõpito ja arotusõ all om ka asjo, midä inemise niisama uskva, hoitva kõrraldaja pido nime alostusõn sulgõ seen sõnna eel.

Esi asjo arotõdas mõttõpidol esi telke all. Noid telke kutsutas teemapaigus. Minkast viien teemapaigan kõnõlda plaanitas, tutvustas Rätsepä Ott.

1. Muna vai kana?

Kõnõldas kasumisõga köüdetüst: kuis kassu tugõvambas, kuis kasumisõlõ mõtõt anda.

Jututeema: regionaalarõng, vahtsõ umavalitsusõ, kinkalõ nuu omma? Kuis olla parõmbalõ köüdetü paiga pääl ja maailmaga (katõ tunniga Nuustakult Pariisi)? Kuis kogokunna saava esi asjo otsusta?

2. Õigõtpite Antsla

Kaias hindä sisse ja unistõdas. Kõigi teemadõ seen om hulk tiidmäldä asjo, minka tulõ rehkendä. Mitu arotusteemat om jõudnu pääväkõrda tuuperäst, et mõnõ as’a omma siiäni tettü taasperilde.

Jututeema: Kas nakkami muutuma reservaadis? Määnest ütist tegemist vajja om, et mi Tal’nalõ alla es jäänü? Kas luudusõ mitundmuudu kirivüs om meile tähtsä vai lasõmi rämpsul üle pää kassu?

3. Süümine moro pääl

Lätt edesi arotaminõ hindä sisse kaemisõ ja hindätiidmise ümbre. Luuva mõttõga püütäs köütä eeläst, täämbäst ja hummõnist. Lubatas alternatiivsit faktõ ja muid täämbädse ao vabaduisi.

Jututeema: Kas kimmä juurõ omma meile toes rändämisaoga harinõmisõ man? Kas kogokunna omma internetimeediä aol tugõvamba? Kultuur ja kardohk: kas vaimukultuuri tegemine või tuvva kardohkakasvatamisõst suurõmbat tullu?

4. Maailma kõgõ parõmb külä

Huugu om saad ruutslaisi kampaaniast, kon nä otsõ hindäle ilma kõgõ parõmbat küllä. Om jo miiki olõmisõ põh’as külä ja võinu märki nii, et ilma kõgõ parõmb külä om Võromaal.

Jututeema: Kuis maad noorõnda? Mitu tulõvast olümpiävõitjat täämbäidsin maakoolõn kasus? Kuis süük and meile kimmäst julgõolõkit ja parõmbat tervüst?

5. Ilmanaba

Kõnõlõmi Eestist/Võromaast maailman. President ütel’ ildaaigu, et Räpinäst saa pia ilma kõgõ parõmb paik. Samma mõtõt üteldi vällä ka presidendi ja [eel]arvamusfestivali toimkunna kokkosaamisõl.

Jututeema: Määndsit viku võiva tetä kuraasi täüs ilmapästja? Mille paistus, et muial maailman om kõik parõmb ja ilosamb ku meil? Kuis om Kagu-Eesti Euruupa jaos tähtsä?

Liitu festivali fotograafide meeskonnaga

Viies Arvamusfestival toob meid taas kokku, et arendada ühiskondlikku arutelukultuuri ning inspireerida inimesi uutele ideedele ja tegudele. Algusest peale on festivali saatnud imelised pildid, mis annavad edasi festivali emotsiooni.

Kutsume Sind liituma meie vabatahtlike fotograafide meeskonnaga, kui:

  • soovid leida oma fototalendile kõlapinda ning tugevdada oma portfooliot
  • naudid inimeste pildistamist ükskõik mis ilmaga
  • usud meie ideesse ning toetad festivali eesmärgi täitmist
  • oled vaba 11.-12. augustil 2017

Mida festival annab Sulle:

  • ööbimine ja toitlustamine festivali ajal
  • hea meeskond, kus koos Sinuga pildistab veel 7 inimest
  • mainime Sind Arvamusfestivali albumis ja tägime sotsiaalmeedia piltidel (Facebookis 5113 jälgijat)
  • Sinu parimad pildid avaldatakse meie flickris ning neist parimad jõuavad omakorda meediasse või järgmise aasta turundusmaterjalidesse

Ootame 30. maiks Sinu kontaktandmeid ja lühikest kokkuvõtet senistest tegemistest (kui on, siis ka linki portfooliole) aadressile kart.vajakas@gmail.com.

Ideekorje tulemustest: festivali teemadering varieerub laste tervisest haldusreformini

Tänavu Arvamusfestivalile ning Kagu-Eesti ja Hiiumaa [eel]arvamusfestivalile esitatud 359 idee seas domineerisid eetika- ja väärtuste teemalised arutelud. Kokku laekus jaanuaris ideekorje kaudu 275 teemat Paidesse ning nii Kagu-Eesti kui ka Hiiumaa [eel]arvamusfestivali jaoks mõlemale umbes 40 aruteluideed.

Arvamusfestivali eestvedaja Ott Karulini sõnul on praegusel tormilisel ajal üsna ootuspärane, et tajutakse vajadust küsida taas põhimõttelisi küsimusi. „Ajastumärk on seegi, et sageli küsiti väärtuste kohta eelarvamuste kaudu, mistõttu on sel aastal kavas ka eelarvamuste aruteluala,“ ütles Karulin. „Kuna tänavu on laste ja noorte kultuuri aasta, puudutavad väga paljud teemad lapsi ja noori: nende tervist ning kohustusi ja võimalusi nii hariduses kui ka tööturul. Lisaks jagub esimest korda regionaalarengu alale arutelusid mõlema festivalipäeva jagu, sest paistab, et käimasolev haldusreform on tõstatanud rohkem küsimusi kui pakkunud vastuseid.“

Festivali toimkonna liikmed hindasid saadetud ideid neljas kategoorias: arutelu eesmärgi argumenteeritus, teemapüstituse selgus ja põhjendus, aruteluvormi sobivus eesmärgi täitmiseks ja osalejate mitmekesisus. Arvamusfestival keskendub tänavu veelgi enam arutelude kvaliteedile ning seetõttu oli ka ideede hindamine seekord rangem. Festivali meeskond pakub ka mitmekülgsemat tuge arutelualade ettevalmistajatele.  Täpsem Paide arvamusfestivali aruteluprogramm avalikustatakse juunikuus.

Hiiumaa [eel]arvamusfestivali üks korraldajatest Maria Ruubas on tänulik kõigile idee saatjatele, et seal esimest korda toimuv festival oleks võimalikult sisukas ja põnev. “On hea meel näha, et ürituse vastu on suur huvi. Laekunud ideede hulk ületas meie ootusi,” ütles Ruubas ja lisas, et oli nii ootuspäraseid ka kui üllatavaid teemapüstitusi. “Näiteks teema, kuidas panna pidu, mille arutelu peaks keskenduma rahvapidude formaadile ja kogukonna tundele laiemalt.”

Kagu-Eesti [eel]arvamusfestivali korraldaja Ott Rätsep ütleb, et ideekorje põhjal tundub, et eelarvamusfestival tuleb tänavu aruteluderohkem kui mullu. “Ka meie ideekorjest peegeldus ühe aktuaalse teemana kogukondade ootused seoses haldusreformiga. Teiseks suureks teemaks regionaalarengu kõrvale tõusis keskkond,” kommenteeris Rätsep.

Arvamusfestival on isetekkeline, kogu ühiskonda kaasav ja vaba õhustikuga kohtumispaik, mille eesmärk on arendada arutelukultuuri ja kodanikuharidust. Tänavune festival toimub viiendat korda 11.–12. augustil ikka Paides. Hiiumaa [eel]arvamusfestival leiab aset 10. juunil Suursadamas ja Kagu-Eesti oma 14. juulil Eesti Maanteemuuseumis.

Arvamusfestivali toetavad Paide linn, Järvamaa Omavalitsuste Liit, Swedbank, Euroopa Komisjoni esindus Eestis, KÜSK, Avatud Eesti Fond ja paljud teised. Festivali ühe ala toetajateks on Archimedes, Eesti Koostöö Kogu ja CV-Online.

Kas arvata või tegutseda, selles on küsimus

Arvamuse avaldamine nõnda, et sõnal oleks kandepinda, on praegusel ajal lihtsam kui kunagi varem. Info liigub kiiresti ilma ühest otsast teise, toimunud sündmusi saab otsekohe kommenteerida, vastastele on võimalik oponeerida, kaaskõnelejatele kaasa noogutada. Öelda ja arvata saab alatasa, kärme seisukohavõtt on muutunud omaette normiks. Enneolematut arvamuste paljusust on raske hoomata: kõigil on midagi arvata, aga mille põhjal? Kust pärinevad andmed, milline on argumentatsiooni loogika? Kelle hääl jääb kõlama ja vormib tegelikud otsused?

Foto: Arvamusfestival 2016

 

MTÜ Avalikult Haridusest liikmed soovisid Arvamusfestivalil osalejatega jagada oma kogemust avalikkusega suhtlemisest ning kuulda tagasisidet oma lähenemise tugevustest ja nõrkustest, sest — nagu asjaosalised tõdesid — hea tagasiside viib alati edasi. Esimeseks indikaatoriks oma kõlapinna suurusest oli laupäevahommikusele arutelule kohale tulnute teadlikkus nimetatud MTÜ olemusest ja tegevuse põhisuundadest. Vähem informeeritutele andis Kalev Roosiväli järgneva selgituse: “Avalikult Haridusest on nähtus, sel pole registrikoodi ega pangakontot. See on sündinud üleskutsest teha koordineeritud ühistegevust.” Kitsamaks eesmärgiks võib vast pidada erakoolide kaitset (Eestis on 52 erakooli, millega on seotud 6000 peret), laiemaks aga diskussiooni algatamist Eesti hariduse hetkeolukorra ja tulevikusuundade üle. MTÜ liikmed rõhutasid, et nad soovivad rääkida haridusest mitte ainult vormiliselt, vaid ka sisuliselt, kaasates kõiki osapooli. Konflikte ei kardeta, vaid need püütakse lahendada kiirelt ja sünergiliselt.

Haridus on üks neist teemadest, mille kohta on enamasti väga selge arvamus ka nendel, kes muidu pigem ei soovi valjuhäälselt oma meelsust väljendada. Koolikogemus on kohustuslik, koolitee on pikk, kooliajast pärinevad mälestused kujundavad hoiaku kooli kui institutsiooni suhtes. Haridusteema tähtsust inimeste jaoks kinnitab ka tõsiasi, et üheski Arvamusfestivali kolmes haridusteemalises telgis ei olnud märgata huviliste nappust. Pühapäevahommikuses vestlusringis anti ükshaaval sõna ka kõigile kuulajatele, ehk inspireerituna ühe osaleja märkusest, et kõige põnevam on kuulata neid, kes tavaliselt kõige vähem räägivad. Arutelu korraldajaid huvitas, kas inimesed usuvad pigem, et asjad loksuvad iseenesest paika või oleks targem muutusi suunata. Rohkem toetati viimast varianti. Lastevanemate Liidu juhatuse liige Aivar Haller võttis kokku paljude mõtted: “Visioon peaks olemas olema, olgu koolis, peres või üksikisiku tasandil. Me peame teadma, kuhu läheme, et osata tegutseda.” Eesti haridussüsteem olevat asjatundjate sõnul üks vabamaid Euroopas. Süsteemi liberaalsus annab alust arvata, et kodanikel on võimalus hariduspoliitikat muuta küll. Et tulemus oleks võimalikest parim, on mõistlik ühendada jõud teiste hakkajate inimestega. Praegu tundub, et üks hea variant selleks on kaasa lüüa MTÜ Avalikult Haridusest tegevuses.

Matemaatikatund Õpiorus

Astudes õpiorus arutelule, kus oli päevakorras teema, kuidas saada noori reaalainete õpetajaks, sattusin ootamatult hoopiski matemaatika ja keemia tundi. Täpsustan, elu põnevaimasse.

Matemaatikatund. Foto: Anna Markova

 

Arutelule tulnud huvilistest said 45 minutiks õpilased, kes kaasati õppetundi, milles tehti mängu ja elavate näidete kaudu selgeks algtõdesid matemaatikast ja keemiast. Avogadro arvu, arvkääbuste ja prootonite foonil mõtlesin, et oleks mulle koolis asja sedasi õpetatud, oleksin vaadanud reaalainetele hoopis teise pilguga. Mitmed osalejad, kes olid arvatavasti igapäevaselt isegi õpetajad, võtsid paharetist õpilase rolli ja segasid üsna tihti vahele. Kogenud õpetajad klassi ees ei teinud sellest suurt numbrit ja ütlesid, et koolitunnis oskavad nad silmapaistvaid õpilasi paremini pareerida.

 

Keemia õpetaja. Foto: Anna Markova

Keemia õpetaja. Foto: Anna Markova

 

Mõttevahetused, mis õppetunni järel toimusid, lennutasid õhku märksõnu nagu raha, prestiiž, koostöö, õpetajate väärtustamine, õppe mängulisus jne. „Mänguline õpe on parim asi, mis on meiega juhtunud pärast seda, kui müügile tuli viilutatud leib, juust ja hapukoor,“ tunnistas Tallinna Reaalkooli õpetaja ja õppealajuhataja Martin Saar. Samas toonitas ta, et mängulisusega ei tohi minna anti-intellektuaalseks. „See ei tohi olla eesmärk iseenesest, vaid vahend abstraktsete teemade seletamiseks,“ täiendas Saar.

 

Matemaatikatund. Paremalt piilub Tallinna Reaalkooli õpetaja Martin Saar. Foto: Anna Markova

 

Riigikogu liige Mailis Reps ei pea end kõige suuremaks mängulise õppe sõbraks ja arvas, et tegevuse käigus peab säilima õpetaja autoriteet. Lisaks leidis ta, et selle kasutamine on õpetajale väljakutse, kuna õpilaste teadmiste tase on erinev.

Muidugi pole ainult mänguga võimalik maailma ilusamaks mängida. Selgi korral takerduti probleemi taha, mil nimeks raha. Reaalaine õpetaja töötasu suurus pole praegu veel selline, mis vallandaks noortes tungi valida endale see oluline elukutse.

Imerohule, mille abil noortest rohkem matemaatika, füüsika, keemia ja bioloogia õpetajaid sünniks, jäi retsept seekord veel välja kirjutamata.

Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks

Iga inimese külge on võimalik kleepida mõttelisi silte. Selleks ei pea teda isegi tundma – mõne sildi leiab kasvõi välise vaatluse põhjal. Sildistamist kasutatakse tihti provotseerivates mõttevahetustes, kus rünnatakse isikut, mitte tema mõtteid. Vabadus(t)e alal algas laupäevane festivalipäev aruteluga „Kuidas diskuteerida „lolliga“?“, kus lahati sildistamise tagamaid.

Foto: Tauno Tõhk

Vasakult: David Vseviov, Mari-Liis Lill, Krister Paris ja Annika Uudelepp. Foto: Tauno Tõhk

 

Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, näitleja Mari-Liis Lill ja ajakirjanik Krister Paris said arutelu algul moderaatorilt Annika Uudelepalt ülesande öelda välja need sildid, mis nende isiku külge on elu jooksul riputatud. Peab tõdema, et sildistamisega oleme kokku puutunud suuremal või vähemal määral kõik. Mõne sildi saame  külge oma sünnipäraste omaduste tõttu, mõne aga mingite valikute või tegude tulemusena. Sildistamist põhjustab hirm ning see on ka üks viis, kuidas teistega manipuleerida.

Inimest, kellega astutakse väitlusesse või vaidlusesse, ei peaks ilmtingimata pidama lolliks, kui arvamused erinevad. Sageli  on inimestel  ühe ja sama teema kohta erinev informatsioon ning vastavalt sellele teevad  nad oma järeldused. Heas arutluses jagatakse omavahel infot ja veendakse teist osapoolt. „Selge on see, et sa ei saa oodata, et ta kohe diskussiooni lõppedes tõuseb püsti ja ütleb, et sul on õigus. Pigem jääb see kuskile ketrama ja eks näis, mis järeldusele inimene lõpuks jõuab,“ sõnas Paris.

Uudelepp juhtis tähelepanu ühele inimgrupile, kellega on eriti raske diskuteerida: „Need on sellised räuskajad ja vahelekarjujad ja demagoogiameistrid, kelle varrukast pudeneb demagoogiavõtteid.“

Parise arvates ei saa ka demagoogiavõtete valdajaid lolliks pidada. Aga mida nendega diskussioonis peale hakata? See on Parise sõnul koht, kus ennast harida ja „vaenlase“ võtteid õppida, et vähemalt publikule mõjuda. „Sest nagu väga paljud ka ütlevad, on populistid suurepärased sõnumi kohaletoojad ja need teised, kes on võib-olla mõistlikud ja liberaalsed, on selles enamasti kohutavad,“ lisas ta.

Vseviov märkis, et võime ise end ilma jätta mõnest väärtuslikust kontaktist või sümpaatsest inimesest, kui me ei suuda näha tõelist isikut tema külge kleebitud sildi taga. Nii hakkame end ümbritsema ainult endasuguste inimestega ning teistsugused mõtted ei jõua enam meieni.

„Arvamuse avaldamine ei tohiks olla see koht, kus sa lähed võitlusesse,” lausus Lill. “See on tegelikult see koht, kus minul on arvamus, sinul on arvamus ja me arutleme ja võib-olla siin keskel on meil ka mingisugune ühine arvamus. Aga kui see praegu on muutunud selleks, et ma pean igal juhul minema, mõõk käes, siis on selge, et enamik meist ei taha surra.”

Miks siis on arvamuste avaldamisest saanud võitlusareen? Vastus on lihtne – inimestel on tahtmine olla tark ning mitte jääda teiste silmis rumalaks, mistõttu tõmmataksegi välja verbaalne mõõk.

Foto: Tauno Tõhk

Diskussioonis tuleks hinnata inimese mõtteid, mitte isikut. Foto: Tauno Tõhk

Tulevik läbi laste silmade

Arvamusfestivalile tulles seisab osa lapsevanemaid silmitsi küsimusega, kuhu panna “suurte inimeste” arutelude ajaks laps, et tal ei hakkaks igav. Selleks on festivalil eraldi lasteala ja ka lastehoid, kus jagub põnevat tegevust pikemaks ajaks. Lasteala uudistades hakkasid mulle silma laste kirjutised teemal “Minu tuleviku kodu”. Teatavasti on lapsed meie tulevik, seega võtsin aega, et lugeda, millist tulevikku soovivad endale tänapäeva lapsed.

Foto: Anna Markova

Foto: Anna Markova

 

Maikel: “Minu tuleviku kodu on kuldne loss. Seal on kuldse rüüga valvurid. Aias on palju puid, põõsaid ja lilli. Seal on suur bassein sooja veega. Mul on ka kuldne limusiin.”

Maribel: “Ma tahan elada Prantsusmaal, sest mulle meeldib prantsuse keele kõla. Mul oleks jõe ääres suur maja. Kindlasti oleks mul hobused ja palju ruumi, et nendega ratsutada. Teen tööd, mis on huvitav ja jätab palju vaba aega hobide jaoks. Ma ei tea, mis tulevik toob, aga laste saamisele veel ei mõtle.”

Teele Lotte: “Minu unistuste kodu asub Järvamaa metsas. See on väike kollane puidust maja, millel on valged aknad. Minu kodu elutoas on ahi, mis annab minu perele sooja ja tekitab koduse tunde. Maja katusel on teleskoop, millega saan pilvitutel õhtutel tähti ja kuud vaadelda. Minu kodu hoovis on pisike saun, kus ma oma pere ja sõpradega pühapäeviti pesemas käin. Minu perre kuuluvad mina, minu mees, meie lapsed, kiisud Jass ja Sass ning kutsud Linne ja Liam. Me kõik oleme väga loomasõbralikud. Minu koduga on ühenduses väike loomade päästekeskus, kus asub ka minu töökoht. Ma töötan loomade päästjana ja nende ravijana. Päeval jalutan ma metsas ja otsin haigeid loomi ning toon nad keskusesse ja ravin terveks. Selline ongi minu unistuste kodu.”

Age: “Mina elan Paides. Mul on oma talu. Minu maamaja on 3-korruseline. Ma olen tuletõrjuja. Minu hobi on hokimäng. Mul on mees ja lapsed. Paides sõidavad rongid ka.”

Foto: Johan - Paul Hion

Foto: Johan-Paul Hion

 

Dan: “Kui ma suureks kasvan, siis ma hakkan elama laevas. Ma võtaksin endale koera ja ta nimi oleks Burx, sest see on äge nimi koerale. Mul oleks veel oma eralennuk ja eralaev. Ma oleks siis nagu rikkur, aga mulle ei meeldi palju raha, kuid mulle meeldib osta kasulikke asju ja muidugi ka magusat. Ma veel ei tea, kas ma võtaksin naise, aga veel on aega jah. Mul oleks see maja laeva sees, kus ühes otsas oleks helikopter.”

Erik: “Elaksin Ameerikas New Yorgi lähedal. Töötaksin Google’is. Kodu oleks normaalne, 7-8 toaga. Mul oleks 1 (või mitu) arvutit ja telekas, üks mängukonsool (kindlasti Playstation). Veel oleks veevoodi, laavalamp, MIDI klaverid ja head kõrvaklapid. Maja võiks olla musta värvi, koduloomi võiks olla 2, ainult kassid. Mul võiks olla autoks üks Tesla. HTC Vive oleks üks väga hea asi, mis oleks, Microsoft HoloLens samuti. Mul võiks küll olla üks nimemuutus. Mul võiks olla personaalne stuudio ka. RAZIR asjad, üks Reloop Terminal ja ma võiksin küll olla üks streamer twitch.com/thenintendoteam-is. Youtuberiks tahaks ka saada. Nagu alati, Facebook ei huvita mind.”

Ken-Martti: “Ma tahan elada Tallinnas. Tube oleks mul neli. Elaksin suures majas teisel korrusel. Kõik võiks ära soojustatud olla. Ma tahaks politseiametis töötada, sest mulle meeldivad väljakutsumised. Ma tahan, et oleks üks või kaks last. Kui nad suureks saaks, siis ma sooviks, et neil oleks palju sõpru. Meil võiks olla koduloom ja see oleks kelgukoer. Ta nimi oleks Bosse. Sooviks, et aeg läheks aeglaselt, aga läheb kiiresti ja varsti olengi suur.”

Foto: Kärt Vajakas

Foto: Kärt Vajakas

 

28318300483_aa996e19a3_o

Foto: Kärt Vajakas

Digitaalse jalajälje kasutust saame mõjutada päris palju

Kui näiteks inimese jäetud keskkonna jalajälge võib olla üpriski lihtne hoomata ja mõõta, siis digitaalne jalajälg ei pruugi olla nii üheselt arusaadav: kuidas see tekib? kas ma saan selle suurust mõjutada? kellel on õigus mu jalajälje sisu kasutada? kas me peaksime olema ohtudest teadlikumad? Nendel teemadel arutleti teise festivalipäeva pärastlõunal VUNKi innovatsioonialal.

Arutelu teemal “Digitaalne jalajälg ja privaatsus”. Foto: Johan-Paul Hion.

 

Digikeskonnas tekib jalajälg põhimõtteliselt iga kord, kui kasutad internetti. Andmekaitse inspektsiooni juhi Viljar Peepi sõnul ei ole aga probleem mitte digitaalse jalajälje olemasolu, vaid et mida eri osapooled selle jalajäljega peale hakkavad, milliseid teenuseid selle peale ehitavad. „Näiteks Google’i teenuste (gmail, translator, maps jt) kasutamine jätab minust eri infokilde. Aga milliste andmete põhjal loob Google mulle profiili ja hakkab saatma reklaame?“ Reklaamispetsialist Olav Osolin nõustus: „Igasugune netikülastus jätab jälje ja inimesed peavad sellega arvestama.“

Peep tõi välja, et meie andmetel võib olla kolm omanikku: „Esiteks riik, kes kogub meie kohta andmeid seaduste raamides, näiteks maksuamet tuludeklaratsiooni käigus. Teiseks ärisektor, kellega me oleme sõlminud lepingu: sa soovid kasutada nende teenuseid ning vastutasuks võib ettevõte kasutada su andmeid. Kolmandaks – ja see on kõige „vastikum“ dimensioon – on kaasinimesed. Neilt on kõige raskem midagi nõuda või nende tegevust kontrollida.“ Kõik panelistid olid nõus, et noored inimesed annavad üldjuhul oma andmeid eri osapooltele kergekäelisemalt. Nad on harjunud saama netiteenuseid tasuta ning vastutasuks oma andmete andmine ei ole nende jaoks probleem.

Arutlejad lasid mõttel lennata, et kui kaugele võivad isiklikel andmetel põhinevad teenused areneda, näiteks kehaandurid, mis mõõdavad tervisenäitajaid ja soovitavad selle põhjal söögikohti. Osolin rõhutas, et tehnilisi ja innovaatilisi arenguid ja võimalusi on tegelikult väga palju, kuid nende kasutamine on kinni ühes asjas: kas inimesed viitsivad ja tahavad seda teenust kasutada? „Tarbijad saavad seega tegelikult oma otsustega neid muudatusi väga palju mõjutada,“ sõnas ta.

Eestis ei räägita väga andmete kasutamisega seotud ohtudest, kuna meil ei ole olnud selliseid suuri andmelekkeid nagu kasvõi viimasel ajal välisriikides. Peepi sõnul on meie turg väike, mistõttu ei ole häkkerite huvi äriettevõtte omanduses olevate andmete vastu eriti suur. RIA analüütik Anto Veldre tõi veel lisaks välja riigi loodud x-tee, mille turvalisus on sammu võrra ees välismaailma omast. Samuti on eestimaalastel võimalik vaadata, kes on nende andmeid vaadanud, mis loob usaldust.

Puudutati ka eetilisi konflikte. Näiteks võivad masinad koguda meie kohta nii palju teavet, et soovivad hakata tegema meie asemel ka eetilisi eluvalikuid, mis aga võivad erineda meie inimlikest instinktidest ja isiklikest eelistustest. Kas me peaksime mugavuse hinnaga masinatele sellise õiguse andma?

Kas linnul on linnas hea elada?

Festivaliosalejad, kes trotsisid teise päeva hommikul nii varajast kellaaega kui ka vihmast ilma, said enne aruteluprogrammi algust osa väga huvitavast loodusmatkast Paide linnas. Retke vedas Tartu Ülikooli loodusmuuseumi ekspert Veljo Runnel, kes jutustas linnakeskkonnas kohandunud putukatest, lindudest ja imetajatest ning pani osalejad vaatlema linnapilti hoopis teise nurga alt.

Linn kui kunstlikult tekitatud keskkond on tegelikult eri liikide jaoks igati sobiv elukoht, kuna nad on väga kohanemisvõimelised. Liigirohkusele aitavad muidugi kaasa pargid, aga Veljo soovitas linnaplaneerijatel arvestada, et pargid ei pea olema ainult rangelt pügatud-niidetud alad: “Sinna võiks jätta ka n-ö võpsikusse kasvanud kohti, kus saaks putukad ja linnud mõnusalt elutseda. Eramajade omanikud võiks samuti mõelda, et muru ei pea niitma igal nädalal: tänu sellele kasvab liigirohkus ning elanikud saavad rõõmu suuremast linnulaulust ja putukasuminast.”

Loodusretke juht Veljo Runnel. Foto: Tauno Tõhk

 

Lindude jaoks on ehk kõige keerulisem elukeskkond linnas paneelmajad: isegi kui seal leiaks majade pragudes ja aukudes häid pesitsemiskohti, siis toitumiskohtadega on kesisem. Ka selles keskkonnas on muidugi linnud kohanenud, otsides süüa prügikasti ümbert ja lootes inimeste juhuslikele pudemetele, näiteks mõnes välikohvikus. Lindudele oleks parim, kui paneelmajad on pikitud läbisegi eramajade rohealaga, kus leidub rohkem süüa, ning Paide on selles mõttes igati mõnusa planeeringuga.

Imetajatest võib linnapildis näha kõige enam rebaseid, aga Veljo arvas, et lähitulevikus muutuvad pea sama populaarseks ka šaakalid. „Šaakalid suudavad hästi linnaeluga kohaneda ning armastavad niisket elukeskkonda, seega on Paides nende jaoks igati head tingimused,“ selgitas ta.

Lõpetuseks kutsus Veljo üles linnas elavaid linde ja loomi lihtsalt jälgima. „Linnas elavatel liikidel on oma elurütm, mis on segunenud inimese elurütmiga, ning seda koostööd on väga nauditav vaadelda,“ kirjeldas ta ka ühte oma lemmiktegevustest.

Postimees: Me armastame arvata: kuus vaidlejatüüpi

Sel nädalavahetusel kogunevad kõik, kellel on midagi arvata, neljandat korda Paidesse arvamusfestivalile. Olgem ausad – mingis vallas peame me kõik end eksperdiks. Ja igaühel meist on ka oma lemmikeksperdid, keda me jäägitult usaldame. Ent on tüliküsimusi – nii me arvame pinnapealsete oletuste põhjal –, mille lahendamine sõltub vaid tahtmisest. Neid kuut tüüpi võib kohata igas vaidluses ja midagi igast tüübist on ka meis endis, kirjutab Postimehe Arter.

Kaasakaagutaja

Tal pole oma arvamust. Õigemini on küll, aga teised on selle alati varem ja paremini sõnastanud. Ja mis selles siis halba on, kui tal on arvamus, mis teiste, autoriteetsemate inimeste omaga kokku läheb ning ta sellest valjul häälel ka räägib? Üldiselt mitte midagi.

Ometi on kaasakaagutajal üks häiriv omadus: aruteludes kaldub ta kiiresti sinnapoole, kus argumendid on lihtsamad ja poolehoidjaid rohkem. Seetõttu ei maksa vaidlustes tema kui liitlasega arvestada. Ehkki tavaliselt üsna konservatiivsete vaadetega, võib ta toetada ka mässulisi ideid, kui neid toetab enamus. Kui selliseid arvajaid on palju koos, siis nimetatakse neid avalikuks arvamuseks, mis võib ühiskonnas kaasa tuua nii revolutsiooni kui ka stagnatsiooni.

Noor entusiast

Ta on just ülikoolist välja saanud ning maailm on tema jaoks põnev koht, täis probleeme, mille lahendamine on ainult teda oodanud. Nüüd on ta kohal, tal on palju ideid ja tuld täis hing nende ideede eest võitlemiseks.

Kuidas kaotada sotsiaalne ebavõrdsus? Mida hakata peale Iisraeli-Palestiina konfliktiga? Kuidas lõimida venelased Eesti ühiskonda? Mida teha pagulastega? Kuidas välistada diktaatorite võimule saamine? Tal on kõigele lahendus, mis ei nõua muud kui üldist head tahet ja pealehakkamist. Temas endas on entusiasmi mitme inimese jagu. Asjaolu, et juba mitu põlvkonda temataolisi on samu probleeme lahendanud, ei kärbi ta tiibu. Ka teadmine, et mitmeid tema pakutud lahendusi on ajaloos katsetatud ja need on viinud õudsete tagajärgedeni, ei kahanda ta indu. Vastupidi – toonased elluviijad olid lihtsalt halvad inimesed, aga tema on ju hea.

Noore entusiasti püüab sageli võrku mõni erakond või läheb ta ise riigiametisse. Seal võib temast kõigile kasu olla.

“Kuidas me saame kinkida Eestile miljon head kodanikku?”, 12. augustil. Foto: Johan – Paul Hion

 

Vana kala

Ta on omal alal tunnustatud ekspert ja kogenud meediaga suhtleja. Temasuguseid ei ole palju ja aeg-ajalt püüab mõni vaidlusosaline talle vastase silti selja peale kleepida. Aga see ei lähe läbi. Ta pole kellegi poolt ega vastu. Ta ütleb lihtsalt: kui me teeme nii, siis edasi on nii, ja kui me teeme naa, siis läheb naa. Kumba me tahame? Ei saa teha nii, kui me tahame, et oleks naa.

Ta ei tundu kuigi huvitav, kuid teda see ei huvita. Ta tunneb asja ja on nõus sellest alati rääkima, kui tahetakse kuulata. Kui tahetakse vaid karjuda, siis tema leheveergudele või lavalaudadele ei roni. Ta on väga kannatlik – üha uuesti ja uuesti on ta nõus selgitama küsijale või vastasele neidsamu lihtsaid asju. Mingil hetkel hakkab tema häälde küll tekkima väsinud kooliõpetaja kile tämber, kuid ealeski ei muutu neutraalne sõnavalik.

Vaidluskunstnik

Ta on haritud, loeb palju ja oskab rohkem võõrkeeli kui iga eestimaalase kohustuslikud soome, vene, inglise. Mingil kitsal alal on ta ka tunnustatud ekspert. Ta näeb hea välja, tal on vanamoeliselt meeldivad maneerid ja tal on vastassoo seas menu.

Ideaalses maailmas arutleks ta vaid parimaga, see tähendab iseendaga. Tõele au andes ta seda teebki, muidugi mitte avalikult ja kuuldavalt. Päris elus on tema väitluspartneriteks tihti palju keskpärasemad kujud. Mõned neist ei ole rumalad, kuid kahjuks pole nad ka piisavalt targad, et vait jääda ja lasta tal rääkida. Tal on selged laused, läbimõeldud argumendid ja ilus hääl, ja ta teab seda.

Tegemist on kahtlemata targa inimesega, kelle eksperdiseisukohtadega võiksid teised üldjoontes kursis olla. Tüütuks muutub ta aga siis, kui end kõikidel elualadel asjatundjaks hakkab pidama.

Kosmik

Temal on probleemidele lihtsad lahendused: hinga sisse, hinga välja ja kuula kosmost. Vastused tulevad sealt ja kõigele ei saagi vastust olla. Kuna ta on väga leebe ja tasaste maneeridega, ei saa ta aruteludes kuigivõrd osaleda, sest pärast esimesi repliike ei pääse ta enam löögile.

Tema rahulikkus on imetlusväärne. Kuulsast ütlusest «Issand, anna mulle meelekindlust leppida asjadega, mida ma ei saa muuta, ja julgust muuta asju, mida ma saan muuta, ja tarkust nende vahel vahet teha» on ta valinud just esimese poole. Lõppude lõpuks on tal õigus – miski pole igavene ja ühel või teisel moel laheneb kord iga probleem või tüliküsimus.

Vandenõulane

Juudid, vabamüürlased, reptiilid – ta teab neist kõike ja mõned on ka tema isiklikud tuttavad. Ta ei loe peavoolumeediat, sest see ju valetab. Seevastu neelab ta kirglikult alternatiivsetes kanalites pakutavat. Ja usub kõike, mida neelab, sama kirglikult. «Allikakriitika!» hüüatab ta peavoolumeediale, kuid igasugune kahtlus alternatiivkanalite allikate suhtes tähendab tema jaoks vabamüürlust.

Vandenõulane on aruteludes häälekas kaasalööja. Ta võib muutuda isegi nii häälekaks, et arutelust ei tule midagi välja – teised tüdinevad ja lähevad laiali. Kaua ikka jaksatakse kuulata jutte Eestimaa mahaparseldamisest, ravimitööstusest, mis teadlikult mürgitab lapsi vaktsiinidega, ja sellest, et USA tegelik eesmärk Afganistanis oli heroiini tootmine oma riikliku kontrolli alla saada. Elu, enamiku jaoks juba niigi värvikirev, on vandenõulase juttudes vaid tegelikkuse kahvatu peegeldus.

 

Tagurpidi tööintervjuu näitas, kui oluline on tööandjal osata end müüa

Tööeluala esimese festivalipäeva lõpetas huvitava rollimänguna tagurpidi tööintervjuu, kus intervjueerijaks oli noor tööotsija ja vastajateks kolme suurorganisatsiooni – töötukassa, Swedbanki ja Omniva – personalijuhid.

Tagurpidi tööintervjuu eesmärk oli tuua fookusesse tööandja maine ja enda turustamine. See on saanud tööandjate jaoks muutuval tööturul üha olulisemaks, kuna töökäsi jääb Eestis aina vähemaks: kui veel kümme aastat tagasi said tööandjad valida rohkete tööle kandideerijate seast, siis praegu on murekohaks nii uute töötajate leidmine kui ka olemasolevate hoidmine.

Tagurpidi tööintervjuu. Foto: Tauno Tõhk

 

Noore tööotsija rolli haaras Kaisa-Triin Karu, kelle jaoks on tööandja turundus ka väga südamelähedane: ta on sarnases valdkonnas tegeleva ettevõtte Brandemi kaasasutaja. Kaisa-Triinu küsimused olid konkreetsed ja tabavad, mis võisid olla vastajatele ka ebamugavad, või ei olnud nad alati oma vastustes kindlad. Kindlasti tegid nad aga kõik, et jätta endast võimalikult hea mulje. Kas ei kõla justkui tavapärane tööintervjuu?

Tööotsija soovis muu hulgas teada nii võimaliku tulevase tööandja väärtuste kohta, kui rahulolevad on nende olemasolevad töötajad, milline on organisatsiooni juhtimisstiil. Lisaks uuris ta, kui valmis on tööandjad värbama noort inimest, kelle ootused tööle ja karjäärile on ehk veidi teistsugused kui vanematel kolleegidel: paindlik tööaeg ja -keskkond, võimalused eneseteostuseks, tööprotsesside kiirus, tööandja sotsiaalne vastutus.

Näiteks küsis tööotsija otsekoheselt: „Kas oleks võimalik töötada turundusspetsialistina täistööajal, aga kolmapäevast pühapäevani? Mul on esmaspäeval ja teisipäeval lohesurfi koolitused.“ Kõik personalijuhid olid ühel meelel, et selline soov on kontoritöötaja kohta ootamatu, kuid olid valmis mõtlema sobivate lahenduste peale. Ühtegi näidet, et nende olemasolevad töötajad on niivõrd erineva tööajaga, ei osanud nad aga tuua.

Tööintervjuud jälgis kõrvalt CV Keskuse värbamiskeskuse juht Renita Käsper, kelle sõnul näitab üldine kogemus, et tööandjate müügioskused ei ole tavaliselt kuigi head. „Tihti ei ole personaliinimesed justkui ise ka veendunud, et nad tahaks oma ettevõttes töötada. Nad peaks paremini läbi mõtlema, mis teeb neist erilise ettevõtte, miks peaks töötajad tahtma nendega liituda. Seejuures on noorte värbamiseks vaja veidi teistsugust strateegiat, mis neid paremini kõnetaks,“ selgitas ta. Tööotsija nõustus ja ütles, et alustada võib isegi lihtsatest asjadest, näiteks tõmbavad noorte pilku juba kasvõi julged töökuulutused.

Intervjueerijale kohaselt tänas Kaisa-Triin vestluse lõpus intervjuule tulijaid ja lubas nendega paari päeva pärast ühendust võtta ja anda teada, kas soovib nende ettevõttega liituda. Jääme ta otsust põnevusega ootama!

Postimehe arutelu: Kas robotid võtavad meie töö ja leiva?

Lähikümnendil võtavad robotid osa töökohti tahes-tahtmata, tõenäoliselt toob see osale ühiskonnast kaasa halvema elu, kõlas Postimehe arutelus teemal “Kas robotid röövivad meie töö ja leiva?”.

Tänasel Paides toimuval Arvamusfestivalil püstitasime küsimuse, kas robotid võtavad tulevikus meie töö ja leiva. Lühikene vastus on, et lähitulevikus ja osaliselt küll. Sel meelel olid kõik kolm Postimehe arutelusse kutsutud inimest: TTÜ võrgutarkvara professor Tanel Tammet, valitsuse infonõunik Siim Sikkut ja tehnoloogiajakirjanik Hans Lõugas. Küll aga rõhutas Tammet, et jutt käib praegu siiski väga konkreetsele tööle keskenduvatest robotitest, kuna kõiksugu tegevusi, rääkimata spontaansest isemõtlemisest, on praegu masinatele õpetada ikkagi väga keeruline. Viimased, nii-öelda loomingulise mõtlemisega masinad, on pigem saja aasta tagune tulevik.

Vasakult: Tanel Tammet, Siim Sikkut, Hans Lõugas, Riin Aljas, Liis Kängsepp. Foto: Jaanus Lensment/Postimees

 

Teisalt tõdesid Sikkut ja Lõugas, et ehkki sõna robot seostub inimestele sageli füüsilise metallolendiga, tähendab tööde automatiseerimine pigem tarkvara: isesõitvate autode puhul ei keera rooli robot, vaid seda teeb sisuliselt arvutikood, ning samuti on lugu paljude teiste ülesannetega. Seda enam, et ehkki robotid hakkavad esmajoones üle võtma pigem lihtsamaid töid nagu postiteenus, tehasetöölised või kassiirid, asendatakse programmidega üha enam ka nii-öelda valgekraede ameteid nagu raamatupidajad, finantsanalüütikud, veebiajakirjanikud või reisikorraldajad. “Samas peame meeles pidama, et ükski amet ei kao täielikult, pigem asendame masinatega mingi osa sellest tööst, ning inimesele jääb tulevikus väiksem osa, mis tähendab millegi uue välja mõtlemist,” selgitas Sikkut.

Uurides neilt, mida teha aga inimestega, kes robotite tõttu tööst ilma jäävad, tõid Sikkut ja Lõugas optimistilkuma külje pealt välja, et tehnoloogilise arenguga tuleb töökohti ka alati juurde, sest uued lahendused nõuavad ka haldamist. Pigem on probleem selles, et praegu tööturul olevate inimeste oskused ei lähe kokku nende uutel töökohtadel vajaminevate nõudmistega.

Nii nägid nad lahendust paindlikkuses: nii inimese kui ka riigi tasandil. Lõugas tõi näite brasiillasest, kes pole olümpiamängude käigus tekkinud rahapuuduse tõttu mitu kuud palka saanud. Mehel ei jäänud üle muud, kui hakata sõitma Uberit, mida ta sai aga teha seetõttu, et riigis on piisavalt paindlikkust, et lubada sellist jagamismajandusel põhinevat mudelit. Teisalt on vaja paindlikkust ka inimese tasandil, et ta suudaks end sundida piisavalt palju riskima, et kaaluda uusi ja teistsuguseid töid. Nii peaks tuleviku 50-aastased suutma uut eriala õppida mitte vaid kord elu jooksul, vaid pigem kaks kuni kolm korda.

Seda, missuguseks muutub maailm tulevikus, millal saavad meist robotite “väikesed sõbrad”, millal kaob piir inimeste ja robotite vahel, mis riigid on töö automatiseerimisega esirinnas ning kas robotite võidukäigu puhul võiks inimesed üldsegi töö tegemise ära lõpetada, vaata Postimehe veebis olevast hommikuse arutelu salvestusest.

Artikkel ilmus postimees.ee portaalis.