Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Warning: Use of undefined constant MINUKAVA_ID - assumed 'MINUKAVA_ID' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2017/wp-content/themes/ubergrid/header.php on line 44

Warning: Use of undefined constant KAVA_ID - assumed 'KAVA_ID' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2017/wp-content/themes/ubergrid/header.php on line 44

Warning: Use of undefined constant KULTUURIPROGRAMM_ID - assumed 'KULTUURIPROGRAMM_ID' (this will throw an Error in a future version of PHP) in /data01/virt39692/domeenid/www.arvamusfestival.ee/2017/wp-content/themes/ubergrid/header.php on line 44

Kultuur

Sildistamine kui verbaalne mõõk enda kaitsmiseks

Iga inimese külge on võimalik kleepida mõttelisi silte. Selleks ei pea teda isegi tundma – mõne sildi leiab kasvõi välise vaatluse põhjal. Sildistamist kasutatakse tihti provotseerivates mõttevahetustes, kus rünnatakse isikut, mitte tema mõtteid. Vabadus(t)e alal algas laupäevane festivalipäev aruteluga „Kuidas diskuteerida „lolliga“?“, kus lahati sildistamise tagamaid.

Foto: Tauno Tõhk

Vasakult: David Vseviov, Mari-Liis Lill, Krister Paris ja Annika Uudelepp. Foto: Tauno Tõhk

 

Ajaloolane ja pedagoog David Vseviov, näitleja Mari-Liis Lill ja ajakirjanik Krister Paris said arutelu algul moderaatorilt Annika Uudelepalt ülesande öelda välja need sildid, mis nende isiku külge on elu jooksul riputatud. Peab tõdema, et sildistamisega oleme kokku puutunud suuremal või vähemal määral kõik. Mõne sildi saame  külge oma sünnipäraste omaduste tõttu, mõne aga mingite valikute või tegude tulemusena. Sildistamist põhjustab hirm ning see on ka üks viis, kuidas teistega manipuleerida.

Inimest, kellega astutakse väitlusesse või vaidlusesse, ei peaks ilmtingimata pidama lolliks, kui arvamused erinevad. Sageli  on inimestel  ühe ja sama teema kohta erinev informatsioon ning vastavalt sellele teevad  nad oma järeldused. Heas arutluses jagatakse omavahel infot ja veendakse teist osapoolt. „Selge on see, et sa ei saa oodata, et ta kohe diskussiooni lõppedes tõuseb püsti ja ütleb, et sul on õigus. Pigem jääb see kuskile ketrama ja eks näis, mis järeldusele inimene lõpuks jõuab,“ sõnas Paris.

Uudelepp juhtis tähelepanu ühele inimgrupile, kellega on eriti raske diskuteerida: „Need on sellised räuskajad ja vahelekarjujad ja demagoogiameistrid, kelle varrukast pudeneb demagoogiavõtteid.“

Parise arvates ei saa ka demagoogiavõtete valdajaid lolliks pidada. Aga mida nendega diskussioonis peale hakata? See on Parise sõnul koht, kus ennast harida ja „vaenlase“ võtteid õppida, et vähemalt publikule mõjuda. „Sest nagu väga paljud ka ütlevad, on populistid suurepärased sõnumi kohaletoojad ja need teised, kes on võib-olla mõistlikud ja liberaalsed, on selles enamasti kohutavad,“ lisas ta.

Vseviov märkis, et võime ise end ilma jätta mõnest väärtuslikust kontaktist või sümpaatsest inimesest, kui me ei suuda näha tõelist isikut tema külge kleebitud sildi taga. Nii hakkame end ümbritsema ainult endasuguste inimestega ning teistsugused mõtted ei jõua enam meieni.

„Arvamuse avaldamine ei tohiks olla see koht, kus sa lähed võitlusesse,” lausus Lill. “See on tegelikult see koht, kus minul on arvamus, sinul on arvamus ja me arutleme ja võib-olla siin keskel on meil ka mingisugune ühine arvamus. Aga kui see praegu on muutunud selleks, et ma pean igal juhul minema, mõõk käes, siis on selge, et enamik meist ei taha surra.”

Miks siis on arvamuste avaldamisest saanud võitlusareen? Vastus on lihtne – inimestel on tahtmine olla tark ning mitte jääda teiste silmis rumalaks, mistõttu tõmmataksegi välja verbaalne mõõk.

Foto: Tauno Tõhk

Diskussioonis tuleks hinnata inimese mõtteid, mitte isikut. Foto: Tauno Tõhk

Arvamusfestivali kultuuriprogrammi keskmes on visuaalsed arvamusavaldused

Selle aasta Arvamusfestivali kavas lähenetakse arvamuskultuurile senisest avaramalt. Nii on ka kultuuriprogrammi koostamisel lähtutud põhimõttest, et kunst on ühiskondliku diskussiooni oluline osa ning katalüsaator. Festivali kultuuriprogrammi eestvedaja Ott Karulin selgitab: “Kultuuriprogrammi puhul olen püüdnud leida sündmusi, mis toimivad arvamusavaldusena nagu ka arutelud. Eelmistel aastatel on rõhk olnud teatril. Eks sõna abil ongi arvamust kõige lihtsam avaldada, aga tahtsin sel aastal tuua programmi just visuaalset kunsti, mida seni Arvamusfestivalil liiga vähe olnud.”

Kuraator Kati Ilves tutvustas näitust festivali vabatahtlikele juba varem, mai kuus. Foto: Kärt Vajakas

 

Sellest taotlusest sündis koostöös Kumuga näitus „Raputada, mitte segada. Valik Eesti videokunsti 1997–2015“, mis on spetsiaalselt kureeritud Arvamusfestivali formaadi jaoks, selle haaret ja erinevaid teemaplatvorme silmas pidades. Üheksast tööst koosnev valik toob vaatajani ligi kahekümne aasta jooksul valminud videokunstiteosed, mis oma loomishetkedel on osutanud erinevatele ühiskonnas toimuvatele arengutele või probleemidele, ja astunud nendega dialoogi. Kunstnikud on oma töödes lähtunud sageli materjalist, mida on erinevalt kajastanud ja analüüsinud ka meedia ning mis on olnud kohalikus arvamuskultuuris tähelepanu keskmes. Mitmed neist teemadest, mida eksponeeritud teosed käsitlevad, on jätkuvalt akuutsed, ikka veel lahendamata või taas esile tõusnud.

“Näituse tööde valikut iseloomustab nende läbiv kommunikatsioonisoov, püüd rääkida tuttavast teemast teistsuguse nurga alt,” põhjendab näituse kuraator Kati Ilves valikut. Lisaks soovile kaasata kaasaegne kunst arvamusdebatti ja juhtida sellega festivalikülastaja tähelepanu verbaalselt artikuleeritud seiskohtade kõrval visuaalsetele, toob näitus välja ka Eesti videokunsti sisemised arengud ja suunad, pakkudes kohati ambivalentsemat, abstraktsemat – ja miks mitte ka humoorikamat ja vaimukamat teemakäsitlust. Teosed, tegeledes küll mingi konkreetse temaatikaga, lähtuvad oluliselt nii kunstniku autoripositsioonist kui meediumi piiridest ja võimalustest. Perioodi lõikes joonistub seega välja ülevaade siinsest videokunstist – selle mõningatest narratiividest ja vaatenurkadest, samuti meediumi ja teemade arengust.

Näituse pealkirja esimene pool „Raputada, mitte segada“ tuleb Marge Monko samanimelisest eksponeeritud teosest, kus James Bondi poolt kuulsaks lausutud kokteilisegamisõpetuse taasesitab teose üks peategelastest. Monkole lisaks osalevad näitusel Kristin Kalamees, Flo Kasearu, Kai Kaljo, Eléonore de Montesquiou, Tanja Muravskaja, Kristina Norman, Liina Siib, Anna-Stina Treumund ehk erandkorras ainult naised. Näitust kureerib Kumu kaasaegse kunsti kuraator Kati Ilves, kes on ühtlasi ka järgmise Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kuraator.

Videonäitus avatakse Paides päev enne festivali, 11. augustil kell 18 ja see jääb külastajatele avatuks festivali lõpuni. Näitus valmib koostöös Kumu kunstifilmide festivaliga KuFF, mis toimub 29.09.– 02.10.2016 Kumu auditooriumis, kus taasesitatakse näitus filmiprogrammina.

Galerii ja video: digiluule slam lasi sõnadžässil kõlada

Esimese õhtu lõpetas Philly Joe’si ja festivali ametlikul klubialal müstiline digiluule slam. Kuidas see üritus sündis ja mismoodi õpetatakse üks masin luuletama, saad lugeda artiklist “Luuletav robot esitab inimestele väljakutse”. Väikse aimduse sellest, milline meeleolu õhtul valitses ja kuidas slammimine õnnestus, saab galeriist ja allolevast videost. “Kui festival on sõnarokk, siis see oli sõnadžäss,” võttis õhtu kokku järgneva materjali salvestanud Tauno Tõhk. Nautigem!

Ott Karulin – südamest sõnarokkar

AF_Ott Karulin sõnarokkarOtt Karulin on suurema osa oma elust olnud sõnadest ümbritsetud. Olgu need siis mõtted, mis jõudnud tema kui teatrikriitikuni laval toimuvat kuulates või hoopis laused, mida ta viimase pooleteise aasta jooksul hoole ja kaalutlusega peatoimetajana Sirbi külgedele valinud.

Mistap ei olegi imestada, et kui Karulin esimest korda Arvamusfestivalist kuulis, vaatas ta mõttes taeva poole ja ütles: „Lõpuks ometi!“ Tänavu, kolmanda festivali eel hüppas Karulin ise korralduspaati. Sel reedel jõuab festivaliosalejateni tema ja ta abiliste suur maalritöö – Arvamusfestivali kultuuriprogramm.

2013. aasta augustikuus jalutas Ott Karulin – tollal veel põhiliselt teatrikriitik – Paide Vallimäel ja tõmbas kopsu tubli sõõmu esimese Arvamusfestivali asist, kuid mõnusat-mugavat õhku. Ta nautis iga sekundit sõnarokkariks olemisest. Paidesse polnud ta ammu sattunud ning linn oli talle kaunikesti tundmatu, kuid festivali atmosfäär puges talle sügavale naha alla.

Kaks aastat hiljem võib Karulin uhkusega öelda, et 2015. aasta jooksul on Karulin Paides käinud rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku ning Paide on muutunud veelgi südamelähedasemaks. Järgmisel reedel jõuab festivaliosalejateni tema ja ta abiliste suur maalritöö – Arvamusfestivali kultuuriprogramm.

„Armusin arvamusfestivali ideesse juba esimesel aastal, kui see välja käidi,“ tunnistab Karulin särasilmil ja küsib provokatiivselt: „No kes meist ei taha olla rokkar, kas või sõnarokkar?!“ Karulin meenutab, et just asine ja mõnus-mugav atmosfäär oli see, mis teda Paide Vallimäel 2013. aastal esimesel Arvamusfestivalil enim võlus.

„Neil, kes palju teatris käivad, tekib tunne, et peaks tänaval vastu tulevale näitlejale „Tere!“ ütlema, sest sa justkui tunneks teda. Minul oli paljude arvajatega täpselt samamoodi,“ meenutab Karulin kaks aastat tagasi tekkinud emotsioone. Nii paljud, kellega ta oli meedia kaudu korda-mööda arvamusi „vahetanud“, olid nüüd ühtäkki vaid tervituse kaugusel ja valmis ka silmast silma arutlema.

„See ei ole festival „arvamusliidritele“, kes õlleklaasi taga teineteist suurepäraste tekstide ja kasutatud kujundite eest teineteist kiidavad,“ räägib Karulin muigega, „festivali eesmärk on ju algusest peale olnud arvamuskultuuri ja arvamusavaldamise kultuuri arendada; seda peavad õppima mitte ainult need, kes kirjutavad arvamusartikleid, vaid ka need, kes neid loevad – see on võrdselt tähtis.”

Vabatahtliku töö eeldus on isiklik huvi

Kuigi ametlikult on Karulin festivalimeeskonna liige ja kultuuriprogrammi koordinaator tänavu esimest aastat, lõi ta juba mullu aktiivselt kaasa Arvamusfestivali programmi korraldamises. Arvamusfestival ise korraldab ainult mõned arutelud ning suurema osa kavast panevad kokku erinevad organisatsioonid. Nii lõi Karulin eelmisel aastal käed Helen Tammemäega, Tartu oma-algatusliku kultuurilehe, Müürilehe peatoimetajaga, et sõna otseses mõttes panna lehed Arvamusfestivalil ühe katuse alla. Vallimäele kerkis hiiglaslik beež telk, milles arutati üheskoos erinevate generatsioonide soovidest, unistustest, kohustustest ja tulevikust. Hiljem valmis ka Müürilehe ja Sirbi ühine number.

„Seega on nüüd vabatahtlikuna kaasa löömine justkui loomulik jätk,“ ütleb Karulin tänavuse kultuuriprogrammi kuraatorina. Tema enda jaoks on kõige põnevam näha seda, kuidas endas väga enesekindel inimene ühtäkki arutelu keskel justkui avaneks, tunnistades ka oponende seisukohti ning mõistmise võrra rikkamaks saades.

Justkui paratamatu optimistina – tõsi, siiski tervislikult iroonilise elujaatusega – on Karulin kindel, et kui iga osalenu võtab pärast festivali endaga veidi enam mõistmist ja avatust kaasa, ei jää peagi alles neid, kes viimasel ajal vaid tigedaid arvamusi avaldavad. „Mõtle, et igal osalejal on pere, sõbrad-tuttavad, vähemalt kümme inimest, keda ta mõjutab ning keda nood omakorda mõjutada võivad – see ei olegi nii väike hulk inimesi,“ arutleb Karulin.

Siiski nõustub ta väitega, et loomult tagasihoidlikkumaid eestlasti on veidi raskem kaasata. Kuid ta toonitab, et ka need, kes valivad reaktsiooniks vaikselt nurgas istumise, on teinud valiku, mis on võrdväärselt okei. Viimane kehtib eelkõige ühe Karulini vastutusalasse kuuluva projekti, Labürintteatri ühenduse G9 rännak-lavastuse „Ajaproov“ kohta. Selles kaasavat ehk osalusteatrit esindavas lavastuses viivad näitlejad osalejad endaga koos erinevatesse situatsioonidesse ning nii muutuvad ka osalised ise näitlejateks.

„Pean tihti inimeste skepsist vähendama ja ütlema, et kelleltki ei oodata Hamleti monoloogi ette lugemist, oodatud on kõik loomulikud reaktsioonid,“ selgitab Karulin. Just vahetus, vaheldus ja ootamatus on need märksõnad, mis Karulini paeluvad: „Armastan teoseid, mis on ebatäiuslikud ja neid, kus on palju küsimusi. See inspireerib edasi mõtlema ja vaidlema.“ Ning inspiratsioon omakorda ongi mehele kütte eest, mis aju tööle paneb ja tegutsemisindu annab. Karulin tunnistab, et tal on vedanud, et olgu töö vabatahtlik või palgaline – ta saab teha täpselt neid asju, mis teda vaimustavad.

„Eksige festivali sisse ära!“

Arvamusfestivali kultuuriprogrammi õnnestumine on Karulini jaoks samuti õnnemängu taoline ettevõtmine, kuid just see ongi see, mis kuraatorit ennast enim võlub. „Kultuuriprogrammi koostamine ei ole kui McDonald’sis leti kohal olevast nimekirjast oma lemmikmenüü tellimine, teades täpselt, mida sa saad. Siin saad suhteliselt suure riskifaktoriga ja ka teatava ebaõnnestumise tõenäosusega pidevalt muutuva teose. Kirjutan muidugi kahe käega alla kõigele, mille oleme valinud, kuid ma ei välista, et mõned asjad õnnestuvad paremini ja mõned vähem. Minu jaoks on see täiesti okei – nii kunstis ongi. Mõned läbikukkumised võivad teinekord ka olla põnevad vaadata ja kogeda,“ leiab Karulin.

Programm peaks Karulini sõnul pakkuma kõigile midagi sobivat, kuid õnnestumiseks saab lugeda seda, kui osalejad ilma konkreetselt kuskil osa võtmata tajuvad, et on festivali sees. See on justkui emotsioonide, mõtete ja ideede kooslus, mis sundimatult endasse haarab ja hinge soojendab.

„Mulle meeldib uude linna minna avastama nii, et jätan kaardi koju ja eksin tundmatutel tänavatel ära. Ilma abivahenditeta hakkab silm ühel hetkel märkama maamaärke, mille alateadlik jälgimine juhatab sind viimaks taas õigele rajale tagasi. Soovitan seda ka Arvamusfestivalil osalejatele – eksige festivalile ära, laske end õhustikul viia uutesse olukordadesse ja aruteludele või sündmustele, mis ei olnud plaanis,“ jutustab Karulin kerge julgustava noogutuse saatel.

Foto: Kaspar Roost