Asute arhiveeritud lehel. Mine värske Arvamusfestivali lehele.

Blogi

Kas stand-up on uus eesti teater?

Foto: Mehirt Emmus

Eesti on vallutanud Stand-up teater. Publikut naerutavate tuuridega on teiste seas kogu riigi läbi sõitnud nii Jan Uuspõld, Ott Sepp kui ka Peeter oja. Kuid kas stand-up ongi uus Eesti teatri nn meinstriim?

Just selle küsimuse üle olid Ekspress meedia teemaalale arutlema kogunenud LP peatoimetaja Ingrid Veidenberg, pikaaegne saatejuht ja eelmise aasta lõpus oma esimese stand-up etendusega lavale tulnud Maire Aunaste, endise monoteatri juht Karl Kermes, näitleja Jan Uuspõld, lavastaja Rein Pakk ja kriitik Andres Maimik. Arutelu käigus segunevad tõsine diskussioon ning meenutused möödunud etendustest. Ei puudu ka pisuke huumor – sest just sellest ju jutt käib.

Algatuseks uurib Veidenberg, mis on siiski monoteatri ja stand-up etenduse vahe. Jan Uuspõllu sõnul ei tohiks hea stand-up koomik väga palju teksti ette kirjutada. “Ta peaks suutma selle nalja leida üles hetkeolukorrast ning hoidma seda publiku tähelepanu üleval terve etenduse aja.” Lisaks puudub stand-up komöödiast tihtipeale ka teatraalsus.Selgub, et suurim vahe Stand-up teatri ja monoetenduse puhul ongi ette kirjutatud tekst. Lisaks jääb kõlama mõte, et stand-up koomikul on eksimise ja riskivõtmise võimalusi rohkem, kui monoteatri näitlejal.

Miks teevad Eestis stand-up teatrit peamiselt näitlejad? Paistab, et küsimus on Eesti kultuuris. Eestlastel puudub selline asi nagu stand-up’i traditsioon. Puuduvad komöödiaklubid, kus reede õhtuti kõht kõveras nädalast pinget naerupahvakutena välja lasta. Samas on Eestlastesse kõvasti sisse juurdunud teatrikultuur, mis panebki meid minema teatrisse, et üks kõva kõhutäis naerda. Kuid teatris ei saa naerda nende asjade üle, millede üle naerdakse reedeöises pubis. Mis on siis need teemad, millest teatris rääkida?

Kõlama jääb seisukoht, et naljakate teemadega kaugele ei jõua. Kui näitleja räägib laval asjadest, mis on ammu ilma naljakad, kipuvad ka naljad olema ammuilma kuuldud ja klišeelikud. Seega peaksid teemad, millest monotükkides kõnelda, olemagi pigem tõsistemas toonides, mida omakorda läbi huumoriprisma kirgastada. Rein Papp on öelnud, et Eestlase ajavad naerma kolm asja – Tammsaare, laulupidu ja surm. Ei ole ükski neist ju kuigi kerge ja naljakas teema?

Arutlejad jõuavad lõpuks siiski selgusele, et uus teater stand-up Eestis siiski pole. Hetkel on kindlasti monoetenduste ja stand-up’i buum, kuid see ei tõrju kõrvale ka klassikalist näitlemiskunsti. Vestlusringi lõppedes jääb kõlama Andres Maimiku mõte: kui teater oleks ainult stand-up, saaks seal nutta vaid siis, kui on väga halvad naljad.

Galerii ja video: digiluule slam lasi sõnadžässil kõlada

Esimese õhtu lõpetas Philly Joe’si ja festivali ametlikul klubialal müstiline digiluule slam. Kuidas see üritus sündis ja mismoodi õpetatakse üks masin luuletama, saad lugeda artiklist “Luuletav robot esitab inimestele väljakutse”. Väikse aimduse sellest, milline meeleolu õhtul valitses ja kuidas slammimine õnnestus, saab galeriist ja allolevast videost. “Kui festival on sõnarokk, siis see oli sõnadžäss,” võttis õhtu kokku järgneva materjali salvestanud Tauno Tõhk. Nautigem!

Pilguheit Arvamusfestivali toidumaailma: “Siin on nagu välismaal!”

Nimekiri toitlustusasutustest, mis Arvamusfestivali osalejatele oma hõrgutisi pakuvad võtab esmapilgul silme eest kirjuks. Jalutasin läbi festivaliala ja uurisin lähemalt milliste pakkumistega tegu on.

Arvamusfestivali teine päev on värskelt alanud ning on paras aeg uurida, kus lisaks külluslikule vaimutoidule ka keha saab kinnitada. Tuleb tunnistada, et valik on tõesti lai ja sobiva leiab siit igaüks. Leidub nii burgereid kui sašlõkki, pirukaid kui ka lihtsat hapukapsasuppi. Eksootikahuvilised saavad maitsta nii tatari magustoite kui ka kevadrulle restoranis Riis. Taimetoidu sõpradele pakub parimaid vegan toite restoran Inspiratsioon, kes esimese festivalipäeva lõuna ajal oma Facebooki lehel abilisi otsib. “Tulge ja aidake hädast välja! Soovijaid on nii palju, et vajame kokkamisel ja teenindamisel abi!,” seisab postituses.

Alustan oma ringkäiku Paide keskväljakult, kus on end üles seadnud mitmed erinevad kohvikud. Peatun Ida-Viru rahvuste kohviku ees. Sealses menüüs on ilmselt kõige pilkupüüdvam toit, mis kannab müstilist nimetust Tšek-tšek. Uurin teenindajalt millega tegu. “See on Tatari magustoit, mis koosneb meest, jahust, suhkrust ja siis natukene veel suhkrust,” vastab ta. Luban kindlasti seda tulla hiljem proovima ning astun edasi. Restorani Riis, mis pakub Tai ja Vietnami toite, ees jäävad ahvatlustena meelde kevadrullid ning taignas küpsetatud krevetid. Seal samas lähedal aga peibutab kohaliku toodanguga järvamaa LEADER kohvik. “Siin igal pool pakutakse väga palju kohvi,” võtab mu kaaslane ümbritseva ühe lausega kokku. Lisaks kohvile on rõhk suuresti tänavatoidul ehk erinevatel burgeritel, wrappidel, tortilladel ja muudel hõrgutistel, mida mugav näpuvahelt süüa.

Festivalil leiab omale meelepärase söögikoha igaüks.

Festivalil leiab omale meelepärase söögi igaüks.

Suundume tagasi algpunkti ehk Ida-Viru rahvuste kohvikusse, kus sööme ühe tugeva õhtueine. Kohvikus pakutakse nende rahvaste toite, keda Ida-Virumaalt leida võib. Menüüs figureerivad nii ukraina, juudi, tatari, eesti, poola, vene, usbeki ja ingerisoomlaste road. Valin klassikalised pelmeenid ning karjala piruka. Maitse on suurepärane ja kõhu saab mõnusasti täis. Tõeliselt mõnus on olla – päike lõõskab, lähedal asuvast kohvikust kostab mõnusaid regerütme ja kohvikutöötajate kaasalaulmist. Kohati tekib tunne, et olen just kui mõnes kuurortis mitte Arvamusfestivalil, kus paarisaja meetri kaugusel sünnivad suured ideed ja mõtted.

Sean sammud Vallimäele, kuna festivali ala kaart näitab ka seal mitmeid toidukohti.Üleval Vallimäel on rahvast rohkelt. Kes jalutab, kes arutab väikestes gruppides erinevaid teemasid. Möödume lastealast, kus väikesed inimesed ennastunustavalt djembesid põristavad. “Hea biit!” hõikab keegi möödujatest lastele.

Tänavatoitu pakutakse ka Vallimäel. Esindatud on nii Põhjaka, Foody Allen kui ka LaMuu oma rikkaliku jäätisevalikuga. Neil, kes eelistavad joogipoolist, on võimalik maitsta Jaanihanso suurepäraseid siidreid jazzklubi Philly Joe’s kõrval. “Siin on nagu välismaal, jazz ja siider – nii peabki,” sõnab teenindaja, kui märgin, et atmosfäär on kiiduväärt.

Ja ongi minu pisike ringkäik Arvamusfestivali gurmeemaailma läbi. Kes nüüd lugedes kõhutühjust tunneb, kiigake kindlasti kohvikute nimekirja ja ka festivaliala kaarti, et uuteks aruteludeks energiat koguda.

 

Foto autor: Anna Markova

Mitmekesised osalusformaadid vallutasid Paide

Arvamusfestivali esimesel päeval kasutasid 4200 inimest sõnarokkimiseks erinevaid aruteluformaate, lisaks paneeldiskussioonile oli väitlusi, simulatsioone, õpitube, maailmakohvik ja osalusteater. Õhtu lõpetas ühine unistamine, millises Eestis tahame elada.

„Soov unistada sumedal augustiõhtul sellest, millises Eestis me elada tahame, tõi kokku sadakond inimest. Esimesest festivalipäevast oli kaasa võetud hulk mõtteid, mida teisi ära kuulates rõõmuga jagati. Arutelult lahkuti positiivsete tunnetega, mis loodetavasti võetakse ka tänasesse päeva kaasa,“ ütles Eesti tulevikulugude eestvedaja Marten Lauri.

Üheskoos unistada saab ka täna – terve päeva jooksul on kõik huvilised oodatud Mäealale, et seal Eesti tuleviku kohta mõtteid vahetada. “Eesti tulevikulugude kogumine on vajalik selleks, et teada saada, kuhu Eesti rahvas tahab tulevikus jõuda ja millises Eestis nad soovivad elada,” lisas Lauri. Ta loodab, et tulevikulugude kirjapanemisega jätkatakse ka pärast festivali lõppu.
Mitmekesise teemavaliku seast sobiva leidis festivali avapäevalt vast igaüks – juttu tuli isejuhtivast tehnoloogiast kuni alkoholikultuuri ja Eesti kaitsepoliitikani välja.

„Kõige rohkem oli kaasamisatmosfääri Õpiorus, kus eile olid fookuses kooliväärtuste ja õpetamiskunstide teemad. Pea iga arutelu kaasas sada inimest ja toimusid grupiarutelud, rollimängud, hääletamised,” sõnas festivali teemaalade juht Maiu Uus. „Väärtuste ala uue tulijana on olnud väga põnev, soovitame täna kindlasti sinna minna!”

AF_pressiteade 2

Arvamusfestivali teise päeva avavad lisaks joogale ja meelerahu tagavatele vaikuseminutitele mitu päevajajalist arutelu. Kell 10 arutlevad Eesti europarlamendi liikmed festivaliklubis Venemaa tuleviku üle. Kell 10.30 arutatakse koos külalistega Valgevenest, Ukrainast, Moldovast ja Gruusiast selle üle, kas tulevik on noorte päralt. Samal ajal ühendatakse Uut moodi õppimise alal mõisted nagu õppimine ja pehmo.

„Inimesed telekast ja inimesed tänavalt ja sinu oma sõbrad tulevad kokku ning räägivad teemadest, mis neile vähemal või suuremal määral korda lähevad,” kirjeldas Arvamusfestivali meeleolu festivali vabatahtlik Martin Meitern. „Ja täitsa niimoodi inimese moodi räägivad! Kedagi ei sõimata pedeks ega tolerastiks ega mahamüüjaks, miks peakski?! Tule ja ütle, mis sa arvad haridusest, noortest, majandusest, toidust, idufirmadest, arengukoostööst või millest iganes. Tule kuula, mis teised arvavad.”

“Nädalavahetust tasub alustada Arvamusfestivalilt ja kohale tasub tulla kogu perega, sest tegemist jagub kõigile,” lisas Uus. „Lastele on oma ala ja -hoid, vanavanematele on mõeldud neid puudutavad teemad, festivali alalt leiab kohvikuid, mänge, muusikat, kino – ühesõnaga terve Paide linn on avastamiseks avatud.”

Festivali viimane arutelu algab Orualal kell 19.30, kui kogunevad parlamendierakondade juhid. Arvamusfestival toimub kolmandat korda 14.-15. augustil Eestimaa südames Paides. Festivali eesmärk on luua kogu ühiskonda kaasav ning poliitiliste ambitsioonideta kohtumispaik, kuhu on oodatud kõik need, kellele Eestis ja mujal maailmas toimuv korda läheb.

Kogu Arvamusfestivali kava leiab siit: 2017.arvamusfestival.ee/kava/20150814/.

Kuidas paistab kohvikute ala välja 15 meetri kõrguselt? Meie teame!

Fotograaf Mehirt Ennus jäädvustas Vallitornist, pressikeskusest, pisikese videoklipi, kuidas Festivaliklubi esine kubiseb osalistest kui sipelgapesa. Just sellise pilguga piiluvad ajakirjanikud teid kümnekonna meetri kõrguselt.

Festivalitiim soovib meeleolukat esimese päeva lõppu ja sisukat teist festivalipäeva Paides!

Festivali fotogalerii täieneb pidevalt

Arvamusfestivali kommunikatsioonitiimis töötab vabatahtlikuna kuus usinat fotograafi, kes püüavad Vallimäelt kaamerasse kauneid hetki, tuliseid arutelusid ja lõbusaid kohtumisi. Fotograafidel on võimalus pildistada kogu ala ka ülalt, pressikeskusest ja see privileeg on peale nende veel vaid ajakirjanikel ja festivali korraldusmeeskonnal. Seega, kiigake meie värvikat galeriid Flickr’ist, et saada festivalist sõna otseses mõttes ka ülevaatlik ja haruldasem pilt.

Rohkemate piltide vaatamiseks kliki siia.

Tehisintellekt ühiskonna osana – palju küsimusi, vähe vastuseid

Foto: Tauno Tõhk

Foto: Tauno Tõhk

Meie elu on täis erinevat tehnoloogiat, mis muutub iga päevaga aina nutikamaks. Autosid, millega sõidame, valmistavad peamiselt robotid. Sõda peetakse intelligentsete droonidega, mis liiguvad ja tulistavad iseseisvalt.

See kõik tõstatab palju eetilisi ja moraalseid küsimusi. Kuidas peaksime kohtlema endaga võrdset tehislikku olendit? Mis hetkest ei ole elektroonikat täis tuubitud inimene enam inimene? Kes vastutab intelligentsete seadmete tegevuste eest? Just neile küsimustele otsiti vastuseid Arvamusfestivali väärtuste alal “Tehisintellekti moraalne staatus ja võimekate robotite eetilised mõjud” diskussioonis.

Kõik eeskõnelejad loobusid hakatuseks eksperdi staatusest. Diskussioonis sai aina selgemaks, et teema on kõigile nii ettearvamatu, et eksperti, kes teaks, milline on meie moraalne ja eetiline maailm koos intelligentsete arvutitega, on keeruline leida. Ühiselt leiavad kõik, et meedias loodud kuvand pahatahtlikust tehisintellektist on vale ja suuresti sõltub tehisintelligentsuse mõju meie ühiskonnale, kuidas me ennetavalt kogu teemat hallata kavatseme.

Kõlama jääb mõte, et passiivseks jääda on võimatu. Arutletakse ka, kuidas peaks reageerima riik, kui tekivad tehased, kus tooteid valmistavad algusest lõpuni robotid ning külade viisi inimesi jääb tööta? Nii osalejad kui ka panelistid jõudsid arvamusele, et riigi ning poliitikakujundajate ennetav reaktsioon on möödapääsmatu, kuna intelligentsete masinate teke puudutab nii regionaal-, maksu- kui ka hariduspoliitikat.

Näiteks täna teevad paljud lapsed kodus kodutöid just kasvatuslikul eesmärgil, et nad õpiksid vastutama ja tööd tegema. Kui aga robotid kõik inimeste eest ära teevad, siis peab see sisend tulema kusagilt mujalt.

Arutleti ka, milline on suhe inimese ja intelligentse masina vahel. Kuidas inimene peaks kohtlema näiteks nutitelefoni, mis on sama intelligentne kui tema? Võrdluseks toodi loomad. Kui sa kukutad nutitelefoni maha ja see puruneb, tähendab see halvimal juhul andmekadu ja uue seadme ostu. Kui sa viskad koera kaevu, on see looma vastane kuritegu. Kui sa teed sama teise inimesega, on asi hoopis hull. Kuidas paiknevad need olukorrad ümber siis, kui nutitelefon on su parim sõber, ja keegi sellest autoga üle sõidab?

Teine masina ja inimese segunemise vorm on nn küborgid. Inimesed, kelle keha on täiustatud erinevate tehnoloogiliste vidinatega. Kust jookseb piir inimese ja tehisintellekti vahel? Kui inimesel on jalaprotees ja südamestimulaator, on see normaalne. Kui ta elaks täielikult tehislikus kehas, küll liiguks, kõneleks ja käituks nagu inimene, on ta siis inimene, või tehisinimene? Kuidas temasse suhtuda?

Kõlama jääb palju küsimusi, millele vastutata oskame siis, kui selgub, milliseks tehisintelligentne maailm kujuneb. Ei tasu unustada ka inimest ennast. Inimeste ja ühiskonna avatus ning kiire kohanemisvõime on siin ääretult olulised.

“Ajaproov” ehk “Kaks punast ja üks pudel”

AF15_ajaproov

Foto: Henry Griin

Kella kuueks on paide Vallimäe jalamile kogunenud kümmekond inimest, kes väikestes rühmades vaikselt juteldes siin-seal seisavad. Taamal valmivalt festivalialalt kostab kopsimist, puurimist, inimeste hõikeid, “üks-kaks, üks-kaks”-heliproove ja suurt askeldamist. Lähedal asuv rühm tütarlapsi teeb endast kõige selle taustal agaralt itsitades selfie‘sid.

“Tere. Mina olen Keili ja ma just loobusin ühest oma eelarvamusest,” läheneb üks naisterahvas mulle ning palub mul täita eelarvamusest loobumise akti, et ka mina mõnest oma eelarvamusest lahti saaksin. Otsustan anda ära kõige müstilisema oma eelarvamuste varamust – mul nimelt oli eelarvamus, et mul ei ole eelarvamusi.

Selle akti kasti libistamisega algab Labürintteatri ühenduse G9 etenduse Ajaproov eel-esietendus ning mind ja kõiki teisi kohaletulnuid asetatakse hoopis teistsugusesse, palju sügavamõttelisemasse maailma. Etendusel, mis kulgeb väikestes gruppides üle terve Vallimäe, saadab mind täna festivali kultuuriprogrammi kuraator Ott Karulin.

“Üks mütsiga naisterahvas, kellel on suur matka mattidega seljakott seljas,” kirjeldab ta algatuseks meie teejuhti. Otiga koos suundumegi avastama, mida kujutab endast üks labürintteatri etendus.  Kuid on see ikka etendus? Keskmiselt hõredamale teatris käijale nagu mina tähendab etendus viisakat õhturiietust, vaheajal väikest konjakit teatri puhvetis ja lõpus püstijalu aplodeerimist. Kuid nüüd leian end järsku lossimüüride vahelt selili maas, hilissuvine tuul nägu paitamas, püüdes rinnale surutud stetoskoobi abil tabada oma enese südame lööke – jah just sedasama kohta, mis eelarvamusest loobumisel tühjaks jäi. Või mõtlemas paaniliselt välja küsimust, mida üks armastaja endalt kõige rohkem küsida võiks?

ajaproov2“Ajaproovi” osalised kuulavad, kas oraakel annab vastuse nende ammupainanud küsimustele. Foto: Henry Griin

Ajapikku ununeb, et tegemist on etendusega. Kui istume Vallimäe murule maha, et sõna otseses mõttes vesta valmis üks jutt, on minus tunne, et veedame sõpradega lihtsalt vahvasti aega ning ajaviiteks mõtleme välja jutu punasest putukast ja tema veidike vähem punasest naabrist, kes õhtul hüva märjukese abil üksteise sõprust otsides hoopis miskit muud leiavad.

Kogu etendus põimub justkui üheks tervikuks, mis aitab sind ära antud eelarvamusest tekkinud tühiku kaitsmisel ja just selle õige ja hea tühimiku täitematerjali leidmisel. Etenduse üks mõte on ka tekitada inimeses uusi mõtteid ja emotsioone. Läbi festivalimelu liikudes tunneb osaleja end just kui kõigest sellest suurest veidi eraldatuna, osalisena millestki väiksemast ja salapärasemast.

AF_ajaproovikollaazHetki “Ajaproovi” esimesest läbimängust. Fotod: Henry Griin

Näitlejatega pärast etendust vesteldes selgub, et tihtipeale inimesed pelgavad end tundmatutesse situatsioonidesse panna ning jätavad seetõttu parem üldse tulemata. Mõnes teises tekib aga nii suur kambavaim, et ärgitab kõiki ühiselt kadunud kaaslast otsima minema. “Ja kusjuures kõik lähevadki, sest grupivaim on nii suur,” naerab üks näitlejatest.

Kuid tegelikult ei ole midagi karta. Etendusel, mille käigus leidsin mina end koos Otiga nii üksildasest välikemmergust kui ka ringist, raputades kõristit, et teada saada oraakli vastust, leiab igaüks endast mõtteid, mille peale argipäeval lihtsalt ei tule. Ja kui nii ka ei lähe, olete te kindlasti ühe unikaalse kogemuse võrra rikkamad.

Laburütintteatri G9 etendused Ajaproov toimuvad Arvamusfestivali vältel vaid kaheksal korral. Etenduse ajad ning piletid on saadaval Piletilevis. Pileti saab soetada ka enne etenduse algust koha pealt.

Loe lisaks: “Labürintteater kutsub „Ajaproovi“ lavastuses festivali kompama” ja tutvu festivali kultuuriprogrammiga lähemalt siit: “Arvamusfestivali kultuuriorienteerumise ABC”

Festival kerkib: kilomeetreid juhtmeid ja papist kärg-katus

_IMG3956Festivali kommunikatsioonitiimi mitteametliku žürii nimel on meil heameel teatada, et tänavuse alakujunduse esikoha pälvivad Eesti Kunstiakadeemia tudengid püüdluse, õnnestumise (vähemalt poolenisti) ja silmapaistvuse eest kärg-katuse ehitamisel!

Festivali ehitamine on kolmandat aastat korraldajatele ilmselt juba tuttav, seda ka ERRi meeskonnale, kes sadade meetrite kaupa kaableid veavad ja lustakalt heliproovi teevad (“Romantika-alal ootavad teid Margus Saar ja Grete Lõbu!” igava üks-kaks-kolm asemel). Küll aga käib mõningane pusimine neil, kes Paide Vallimäele esimest korda aruteluala rajavad. EKA tudengid on asja ette võtnud eriti suurelt: puude vahele kerkib moodul mooduli haaval kärjestiku sarnane katus.

“Nimi? Oeh, selleni jõuame siis, kui ta valmis on,” sõnas moodul-katuse idee autor, EKA tudeng Märten Peterson, käed puusas seistes ja mitme ruutmeetri suurust kollakat kaarjat kärjestikku pilguga hinnates. Justkui vaadates aastast istutatud puud ja selle kasvu silmaga mõõtes.

Eemal maas ja paari meetri kõrgusel puude vahel on veel suurem enamus 300st kuusnurksest kärjekesest, millest peaks lõpuks valmima kolm pilvekest Linnaruumi alale – kolm mesikärje sarnast katust turvaliseks aruteluruumiks.

“See oli päris huvitav väljakutse proovida ehitada papist midagi kandvat,” rääkis Peterson. “Jah, ja lisaks muidugi see, et see on kõik taaskasutus,” lisab eemalt Petersoni kursusekaaslane redelit uue kolmese kärjetüki kinnitamiseks paika sättides.

AF15_EKA_kärgkatus

Nagu mainitud, on kõik kuusnurksed moodulid tehtud papist, kaetud ühelt poolt läbikumava pehme kiletaolise materjaliga (et oleks vihma eest kaitstud ning et heidaks huvitavalt valgust) ja teiselt poolt kollase võrguga. Kusjuures, öösel, kui eripärast katust valgustatakse, tekib kollaste võrkude toel katusest valgustite rodu mulje.

Peterson nendib, et esmalt taolist ideed välja käies ei uskunud selle õnnestumisse ei tema sõbrad-kursakaaslased ega isegi vanavanemad. Materjal saadi pea-aegu täielikult sponsorluse teel (papp-kastid suurematest toidupoodidest ja kiled ehituspoest). “Nüüd, viimasel ajal, on nad ikkagi meelt muutnud,” lasus Peterson mõrkja muigega. Ta tõdeb, et ega seda saagi pahaks panna, sest veel üle-eilseni ei olnud päris kindel, kuidas kogu lahendus lõpuks valmis saab.

Täna võiks aga juba Petersoni perele pisikese muigega teatada, et võsukese idee tõttab visalt, kuid jõudsalt õnnestumise suunas. Muigama võib ajada asjaolu, et kamp on disainilahenduse realiseerimisega maadelnud juba viimased kolm päeva. Kusjuures kavandamisega alustas Peterson koolitöö kõrvalt juba talvel. Nüüd annavad aga puude vahelt rippuvad tamiilid ja üha laiemaks kasvav kärjestik üha enam lootust, et homseid festivalikülalisi tervitab uhke lava.

Homne on EKA-laste jaoks tõeproov, sest kuulu järgi pidavat ka kunstiakadeemia vastne rektor Mart Kalm alal sõna võtma ja ilmselt ka noormeeste (ja ühe abistava naisterahva) kätetööd hindama. “Igatahes Facebookis sain juba rektorilt ühele eeltöö pildile like’i,” lausus Peterson ootusärevusega homse ees. “Pärast moodulite üles saamist ootab ees suur töö – neid tuleb veel pingutada ja viimistleda,” lausus Peterson ja ronis taas, paarteist kaablisidet hammaste vahel, kursavenna kõrvale moodulite alla.

_IMG3951

EKA tudengite töö on ehk kõige erilisem, kuid täna on visalt vaiu maasse tagunud, toole tassinud ja telke üles seadnud mitmed-mitmed organisatsioonid, et olla homseks festivaliks juba varakult valmis. Paidesse sisse sõites tervitab suur helesinine A-täht, Oruala nõlvadele on valminud uued trepid-istumispinnad ja Mäealal kõrgub samuti EKA tudengite disainitud katusealune.

Kindel on ka see, et kogu Vallimägi on lisaks telkidele homsest täidetud ka mõnusate aroomidega, sest kohvikuid ja toitlustusalasid kerkib samuti mitmele nurgale. Paide on festivaliootuse ootuses (aga muidugi ka muul ajal) külalistele avatud!

_IMG3953

_IMG3954

_IMG3962

Paide Keskväljak täitub festivaliajal meluga

AF_keskvaljak_meluArvamusfestival haarab tänavu enda valdusesse ka Paide keskväljaku, kust võib leida mitmeid huvitavaid kohvikuid, erinevat liiki kunsti, lisaks Järvamaa talutoodete turu ning ka telestuudio.

Tänavu on programmi panustamises ohjad haaranud teiste seas Järvamaa noored, kelle eestvedamisel toimub keskväljakule püstitatud laval nii mitmeidki esinemisi. Lisaks sellele on kõigil võimalus jutelda osaluskohvikus ja laenutada tuntud Eesti inimesi Elavas raamatukogus. Laupäeval kell 12 avaneb võimalus jälgida tänavakunstnike tööd ning elada kaasa kogu grafiti valmimise protsessile.

Kohvikuid sigineb Paide keskväljakule aga veelgi. Reedel ja laupäeval on võimalus LEADER kohvikus tutvuda erinevate Järvamaa LEADER organisatsioonide tegevusega. Samuti on võimalik seal maitsta – ning laupäeval toimuval turul osta – Järvamaist talutoodangut.

“Oleme ühendanud taluturu ja Leader kohviku ning need mõlemad võiks kokku võtta märksõnaga toodetud Järvamaal,” sõnas Silva Anspal, MTÜ JÄP (Järva arengu partner) tegevjuht.

Lisaks tekib laupäeval keskväljakule mitmeid kodukohvikuid, millest Arvamusfestivali Järvamaa kordinaatori Maiko Keskküla sõnul on üks huvitavamaid kohvik Meer.

“See on üks Paide sõpruskond, kes toob oma kahekordses Inglise stiilis bussis asuva kohviku samuti keskväljakule,” tõi ta näiteks. Loomulikult ei puudu keskväljakult ka Paide Vanalinna kohvik, mis festivali ajaks muutub BNSi pressikovhikuks. Pressikohvikus toimub mitmeid otseülekandeid nii Postimehe kui ka Kuku raadio vahendusel, samuti tutvutakse laupäeva hommikul ka sellega, mil viisil kajastab meedia hetkel aktuaalseid probleeme.

Meediaga tegeletakse keskväljakul Ühisnädala meeskonna, Harju Ettevõtlus- ja Arenduskeskuse ning Kinobussi koostöös ülesseatavas stuudios, kus kodanikualgatust ja kodanikuühiskonda tutvustava Ühisnädala raames luuakse saade otse Arvamusfestivalil osalejate silme all.

“Me teeme intervjuusid nii stuudios kui ka festivali alal, samuti toimub seal samas kohe monteerimine, nii et kõigil soovijail on võimalik protsessi kõrvalt jälgida,” sõnas projekti juht Maret Lepiksaar.

“Oleme esmakordselt Arvamusfestivaliga laienenud hubasele Paide keskväljakule, kus valitseb mõnusa äraolemise õhustik kohvikute, muusika ja tantsuga,” kirjeldas Maiko Keskküla seda, milliseks Paide keskväljak peagi toimuva Arvamusfestivali ajal muutub. “Keskväljaku õhustik on hästi mitmekesine, soovitan kindlasti kõigil võtta ette see jalutuskäik: väljak on Vallimäele väga lähedal ning kindlasti leidub seal palju erilist ning põnevat,” ergutas Maiko Keskküla kõiki tulema nautima festivalimelu ka Paide kesklinnas.

Arvamusfestivali kultuuriorienteerumise ABC

“Ajaproovi” ja “Fopaa” (aga saladuskatte all öeldes ka teadusteatri) proovid käivad täistuuridel ja lavastused settivad üha enam Paide vallimäe rohelusse. Võime uhkusega öelda, et Arvamusfestivali seni paberile sätitud kultuuriprogramm on tiibade sahinal ellu ärkamas. Ja kuigi oleme teile, armsad festivali nautlejad, tutvustanud kõike põnevat, mis kavas leidub, tegime teie elu veel lihtsamaks ja joonistasime tähtsad punktid allolevale kaardile. 

AF_kultuurikaart_2015

Kultuuriprogrammi leiukohad Paides, vormistatud blogitoimetaja vaba käega ja lahke valiku järgi.

Järgnevalt aga pisuke kirjeldus, kuidas mõnusalt läbi kultuuriprogrammi liuelda.

Reedel Paidesse jõudes võite meelte ergutamiseks kohe festivaliklubis Philly Joe’s juua ühe mažoorse kohvi. Jazzitalgud algavad juba reede keskpäeval. See on koht, kuhu tasub kogu festivali vältel ikka ja jälle pisukeseks ajaks sisse põigata.

Kui festivalipäev möödub enamasti mõeldes dopingule, kliimamuutusele, vihakõnele või haridusele ja ajusagarad vajavad pisut tuulutust, jalutage mööda kaunist Vallimäge Parkali tänavale ning keerake seejärel paremale. Ületage ristmik Valli tänavaga ja pöörake taaskord paremale Posti tänavale. Seal asub kunagine tütarlastegümnaasium, mis festivali ajaks on muundunud Eesti Kunstiakadeemia näitusesaaliks. Soovitame sisse kiigata! Maja tagant aga – pange tähele! – algab müstiline rännak-lavastus “Ajaproov”. Viimasele lastakse teid vaid kuue-eurose pileti eest. Selle saab soetada Piletilevist või enne algust koha peal.

Kui tulete festivalile lastega (või kui olete keskmisest lapsemeelsem), astuge kindlasti läbi ka Reigo Ahvena maailmamuusika õpitoast. “On võimalus proovida trumme ja muid erinevaid rütmipille,” lubab Ahven. Tunnid on reedel kelle 12, 15 ja 18 ning laupäeval kell 11, 14 ja 17.

Kell 21 õhtul on plaanitud arutelud ilmselt lõppenud – enam ei pea genereerima ideid ega argumente. Kuigi pea sumiseb neist kindlasti. Miks mitte minna vaatama, kuidas toimetab inimese loodud tekste üks luule-robot? Philly Joe’s kell 21.

Õhtu lõpetab tuline puudlidisko Paide Plazas – kell 22.

Järgmist hommikut võite alustada kell 7.30 joogaga, et mõttemahlad töösse saada. Kell 13, kui aju töötab täistuuridel, põigake hetkeks Mängude Alleele, kus saate proovile panna Järvamaa kõige kõvema maletaja Priit Värgi. Kell 15 testige kabetaja Andrus Tulli, kes on väidetavalt üle 20 aasta valmis vastu võtma ka kutse pimekabe duellile. Parimatele on soojas auhinnad!

Õnneks saab ka laupäeval külastada “Ajaproovi” ja EKA näituseid. Niisamuti kolis mõlemaks päevaks (ja ka pühapäevaks) Paide kultuurikeskusesse kino Sõprus. Laupäeva tipp-sündmus on kahtlemata kogu festivali kokku võttev püstijalakomöödia etendus “Fopaa!” See algab Orualal kell 21 ning lõpeb täpselt selleks ajaks, kui NO99 Tantsulaagri DJ-d keskväljakul esimesed gruuvi-lood peale panevad.

Kogu melu- ja kultuuriprogrammi siin kirjeldatud ei ole, sestap klikake lahti kompaktne täpsete kellaegadega kava ning tehke sobivad valikud ära ka Arvamusfestivali äpis, et pilt veelgi selgemaks saaks.

Kohtumiseni!

Ott Karulin – südamest sõnarokkar

AF_Ott Karulin sõnarokkarOtt Karulin on suurema osa oma elust olnud sõnadest ümbritsetud. Olgu need siis mõtted, mis jõudnud tema kui teatrikriitikuni laval toimuvat kuulates või hoopis laused, mida ta viimase pooleteise aasta jooksul hoole ja kaalutlusega peatoimetajana Sirbi külgedele valinud.

Mistap ei olegi imestada, et kui Karulin esimest korda Arvamusfestivalist kuulis, vaatas ta mõttes taeva poole ja ütles: „Lõpuks ometi!“ Tänavu, kolmanda festivali eel hüppas Karulin ise korralduspaati. Sel reedel jõuab festivaliosalejateni tema ja ta abiliste suur maalritöö – Arvamusfestivali kultuuriprogramm.

2013. aasta augustikuus jalutas Ott Karulin – tollal veel põhiliselt teatrikriitik – Paide Vallimäel ja tõmbas kopsu tubli sõõmu esimese Arvamusfestivali asist, kuid mõnusat-mugavat õhku. Ta nautis iga sekundit sõnarokkariks olemisest. Paidesse polnud ta ammu sattunud ning linn oli talle kaunikesti tundmatu, kuid festivali atmosfäär puges talle sügavale naha alla.

Kaks aastat hiljem võib Karulin uhkusega öelda, et 2015. aasta jooksul on Karulin Paides käinud rohkem kui kogu varasema elu jooksul kokku ning Paide on muutunud veelgi südamelähedasemaks. Järgmisel reedel jõuab festivaliosalejateni tema ja ta abiliste suur maalritöö – Arvamusfestivali kultuuriprogramm.

„Armusin arvamusfestivali ideesse juba esimesel aastal, kui see välja käidi,“ tunnistab Karulin särasilmil ja küsib provokatiivselt: „No kes meist ei taha olla rokkar, kas või sõnarokkar?!“ Karulin meenutab, et just asine ja mõnus-mugav atmosfäär oli see, mis teda Paide Vallimäel 2013. aastal esimesel Arvamusfestivalil enim võlus.

„Neil, kes palju teatris käivad, tekib tunne, et peaks tänaval vastu tulevale näitlejale „Tere!“ ütlema, sest sa justkui tunneks teda. Minul oli paljude arvajatega täpselt samamoodi,“ meenutab Karulin kaks aastat tagasi tekkinud emotsioone. Nii paljud, kellega ta oli meedia kaudu korda-mööda arvamusi „vahetanud“, olid nüüd ühtäkki vaid tervituse kaugusel ja valmis ka silmast silma arutlema.

„See ei ole festival „arvamusliidritele“, kes õlleklaasi taga teineteist suurepäraste tekstide ja kasutatud kujundite eest teineteist kiidavad,“ räägib Karulin muigega, „festivali eesmärk on ju algusest peale olnud arvamuskultuuri ja arvamusavaldamise kultuuri arendada; seda peavad õppima mitte ainult need, kes kirjutavad arvamusartikleid, vaid ka need, kes neid loevad – see on võrdselt tähtis.”

Vabatahtliku töö eeldus on isiklik huvi

Kuigi ametlikult on Karulin festivalimeeskonna liige ja kultuuriprogrammi koordinaator tänavu esimest aastat, lõi ta juba mullu aktiivselt kaasa Arvamusfestivali programmi korraldamises. Arvamusfestival ise korraldab ainult mõned arutelud ning suurema osa kavast panevad kokku erinevad organisatsioonid. Nii lõi Karulin eelmisel aastal käed Helen Tammemäega, Tartu oma-algatusliku kultuurilehe, Müürilehe peatoimetajaga, et sõna otseses mõttes panna lehed Arvamusfestivalil ühe katuse alla. Vallimäele kerkis hiiglaslik beež telk, milles arutati üheskoos erinevate generatsioonide soovidest, unistustest, kohustustest ja tulevikust. Hiljem valmis ka Müürilehe ja Sirbi ühine number.

„Seega on nüüd vabatahtlikuna kaasa löömine justkui loomulik jätk,“ ütleb Karulin tänavuse kultuuriprogrammi kuraatorina. Tema enda jaoks on kõige põnevam näha seda, kuidas endas väga enesekindel inimene ühtäkki arutelu keskel justkui avaneks, tunnistades ka oponende seisukohti ning mõistmise võrra rikkamaks saades.

Justkui paratamatu optimistina – tõsi, siiski tervislikult iroonilise elujaatusega – on Karulin kindel, et kui iga osalenu võtab pärast festivali endaga veidi enam mõistmist ja avatust kaasa, ei jää peagi alles neid, kes viimasel ajal vaid tigedaid arvamusi avaldavad. „Mõtle, et igal osalejal on pere, sõbrad-tuttavad, vähemalt kümme inimest, keda ta mõjutab ning keda nood omakorda mõjutada võivad – see ei olegi nii väike hulk inimesi,“ arutleb Karulin.

Siiski nõustub ta väitega, et loomult tagasihoidlikkumaid eestlasti on veidi raskem kaasata. Kuid ta toonitab, et ka need, kes valivad reaktsiooniks vaikselt nurgas istumise, on teinud valiku, mis on võrdväärselt okei. Viimane kehtib eelkõige ühe Karulini vastutusalasse kuuluva projekti, Labürintteatri ühenduse G9 rännak-lavastuse „Ajaproov“ kohta. Selles kaasavat ehk osalusteatrit esindavas lavastuses viivad näitlejad osalejad endaga koos erinevatesse situatsioonidesse ning nii muutuvad ka osalised ise näitlejateks.

„Pean tihti inimeste skepsist vähendama ja ütlema, et kelleltki ei oodata Hamleti monoloogi ette lugemist, oodatud on kõik loomulikud reaktsioonid,“ selgitab Karulin. Just vahetus, vaheldus ja ootamatus on need märksõnad, mis Karulini paeluvad: „Armastan teoseid, mis on ebatäiuslikud ja neid, kus on palju küsimusi. See inspireerib edasi mõtlema ja vaidlema.“ Ning inspiratsioon omakorda ongi mehele kütte eest, mis aju tööle paneb ja tegutsemisindu annab. Karulin tunnistab, et tal on vedanud, et olgu töö vabatahtlik või palgaline – ta saab teha täpselt neid asju, mis teda vaimustavad.

„Eksige festivali sisse ära!“

Arvamusfestivali kultuuriprogrammi õnnestumine on Karulini jaoks samuti õnnemängu taoline ettevõtmine, kuid just see ongi see, mis kuraatorit ennast enim võlub. „Kultuuriprogrammi koostamine ei ole kui McDonald’sis leti kohal olevast nimekirjast oma lemmikmenüü tellimine, teades täpselt, mida sa saad. Siin saad suhteliselt suure riskifaktoriga ja ka teatava ebaõnnestumise tõenäosusega pidevalt muutuva teose. Kirjutan muidugi kahe käega alla kõigele, mille oleme valinud, kuid ma ei välista, et mõned asjad õnnestuvad paremini ja mõned vähem. Minu jaoks on see täiesti okei – nii kunstis ongi. Mõned läbikukkumised võivad teinekord ka olla põnevad vaadata ja kogeda,“ leiab Karulin.

Programm peaks Karulini sõnul pakkuma kõigile midagi sobivat, kuid õnnestumiseks saab lugeda seda, kui osalejad ilma konkreetselt kuskil osa võtmata tajuvad, et on festivali sees. See on justkui emotsioonide, mõtete ja ideede kooslus, mis sundimatult endasse haarab ja hinge soojendab.

„Mulle meeldib uude linna minna avastama nii, et jätan kaardi koju ja eksin tundmatutel tänavatel ära. Ilma abivahenditeta hakkab silm ühel hetkel märkama maamaärke, mille alateadlik jälgimine juhatab sind viimaks taas õigele rajale tagasi. Soovitan seda ka Arvamusfestivalil osalejatele – eksige festivalile ära, laske end õhustikul viia uutesse olukordadesse ja aruteludele või sündmustele, mis ei olnud plaanis,“ jutustab Karulin kerge julgustava noogutuse saatel.

Foto: Kaspar Roost